Marti Aavik: kartulist medal esisõimajale?

Marti Aavik Foto: Postimees

Absoluutne enamik isasid ja emasid ­armastab ja hoiab oma lapsi üle kõige. Pedofiilide ohvriks langemine on vanemate ­õudusunenägu, mitte midagi sellist, mida Eestis või mõnes teises Euroopa kultuuris peetaks kuidagigi vastuvõetavaks.

Normaalse empaatiatundega inimesed elavad tahes-tahtmata oma peas läbi ka ­teiste inimeste valu ja kannatusi. Empaatia ei ole üksikute politrukkide või aktivistide eile sündinud avastus, vaid normaalse inimese tundeelu osa.

Jälkus- ja õudustunne pedofiilia suhtes on üks neist asjadest, milles me inimeste enamus on ühte meelt niikuinii, olgu tegemist vasak- või parempoolsete, meeste või naiste, ­usklike või ateistidega. See on ka põhjus, miks ­tublid isad ja emad tunnevad ennast hingepõhjani solvatuna, kui neid kõiki valimatult pedofiilideks tembeldatakse – selline hulgisüüdistus on sügavalt ebaõiglane nende kõige pühamate püüdluste vastu. Olgu kiiluna öeldud, et seepärast on lastevastase vägivalla teemal ­lihtne üles kütta erisuunalisi paanikaid – peaaegu kõik elavad traagilistele lugudele kogu südamest kaasa. Me ei vaja kaastundeks õpetusi lambanahas huntidelt.