Juhtkiri: vabaduse ajaaken

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Eestil tuleb ajaloolisi aknaid nutikalt ära kasutada
• Laulvast revolutsioonist võetakse tänini eeskuju
• Mured eestluse püsimise üle pole kuhugi kadunud

Eesti Vabariigi taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel möödus eile 29 aastat. Rõhk on sõnal «järjepidevus», sest Läänemere kaldale ei loodud uut riiki, mida maailm poleks enne tundnud. Ehkki ka see uitmõte võis rahvuslikult meelestatud liidritel toona peast läbi käia, suudeti lõpuks erimeelsusi trotsides leida tee ühtsuse poole – seda kinnitati 20. augustil kell 23.03 Eesti Vabariigi ülemnõukogu istungil vastu võetud otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.

Õige ajastus oli iseseisvuse väljakuulutamisel määrava tähtsusega. Mõni päev või nädal hiljem võinuks sündmused võtta hoopis teistsuguse pöörde. Ideaalse ajaakna lõid Moskva putšistid, kes üritasid riigipöörde abil kõrvaldada Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu peasekretäri kohalt ning takistada teda edasiste reformide läbiviimisel.

20. august on osa suurest protsessist, mis tõestab, et Eesti iseseisvus ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid me peame olema targad ja ettevaatlikud ning kasutama ära igat ajaloolist akent, et oma positsioone parandada.

Omariikluse väljakuulutamisel ei saa alahinnata rahva igatsust vabaduse järele. See pani 1980ndate teisel poolel aluse ennenägematule ja rahumeelsele liikumisele, mis on tänini eeskujuks paljudele võõrvõimu all rõhutud rahvastele. Näiteks veel aasta tagasi moodustati Hongkongi erihalduspiirkonnas tuhandete inimeste osavõtul inimkett, millega avaldati toetust demokraatiale. Hongkonglaste sõnul ei olnud ka protesti kuupäev ehk 23. august päris juhuslik valik aktsiooni läbiviimiseks. Sellega taheti näidata solidaarsust Balti keti aastapäeva tähistamisega. Meile aga tähendab see kuupäev Molotovi-Ribbentropi lepingu aastapäeva ja sellega seotud mälestusi okupatsioonidest.

JUHTMÕTE

20. august on osa suurest protsessist, mis tõestab, et Eesti iseseisvus ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid me peame olema targad ja ettevaatlikud ning kasutama ära igat ajaloolist akent, et oma positsioone parandada.

Eestlased ei olnud okupatsioonide ajal unustanud oma riiki ja vabadust. Kui Nõukogude Liidus perestroika ajal repressioonid vabadusvõitlejate vastu nõrgenesid ning võis hakata oma meelt avaldama, tõusid oma riigi taastamise ideed kohe esile.

Sellele eelnesid lubatavuse piire kombates erinevad keskkonnateemad, neist kuulsaim fosforiidi kaevandamise vastane kampaania. Samal ajal tõusis esile ka muinsuskaitseliikumine, mille puhul sai iga eestlane aru, et tegelik muinsus, mida taheti taastada, oli Eesti Vabariik.

Mured looduse ja eestluse püsimise pärast ei ole kuhugi kadunud. Muutunud on vaid keskkond, kus saab oma mõtteid väljendada, kartmata, et keegi sind arreteeriks ja asumisele saadaks. Sel ajal olid ka eestlased palju ühtsemad, sest meid kannustas ühine eesmärk.

Seevastu praegu on meie mõttemaastik palju rohkem killustunud eri seisukohtade vahel. Seda aga ei tohiks pidada halvaks suundumuseks, vaid hoopis küpsema ühiskonna tunnuseks. Inimestel on ideid, kuidas ühiskonda paremaks muuta, ja nad on valmis oma veendumuste eest seisma.

Pessimist näeb seisukohtade lahknevuses ühiskondlikku lõhet, optimist aga võimalust tasakaalukaks arenguks. Just viimane hoiak on see, mis tagab, et Eesti riiki puudutavates küsimustes on alati olemas üksteist tasakaalustavad jõud, mis ei lase ühiskonnal pervest alla veereda. Nii võime kindlad olla, et demokraatlik ühiskonnakorraldus püsib kindlal alusel ega vannu alla ajal, kui seda ohustavad autokraatiameelsed jõud.