Aimar Altosaar: isekuse ületamisest

Postimehe toimetaja Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Suured asjad sünnivad siis, kui inimesed suudavad maha suruda oma isekuse ning omavahel kokku leppida. Isekad eestlasedki said 1918.–1919. aastal kokku sajatuhandelise rahvaväe, millega võideti Vabadussõda, samuti suutsid nad 1991. aasta augustis omavahel kokku leppida, et riik taastatakse, mitte ei alustata nullist.

Oma isekuse suudavad eestlased kõrvale jätta ka laulupidude ajal ja lepivad sellega, et ühendkooride ees seisab üks dirigent, ning tantsupeol liiguvad tantsijad kokkulepitud mustri järgi, mitte igaüks ei ürita soolot teha. Kahjuks ülejäänud aja on eestlastel aga väga raske leida ühist meelt ning energiat viljakaks koostööks.

Isegi riiklikel tähtpäevadel, mis võiksid hoida rahvast ühel lainel ning kus riigijuhid saaksid näidata argipäeva erimeelsuste ületamist, ei suuda poliitikud oma isekust alla suruda – ühele ei meeldi üks tähtpäev, teisele teine, või kui tähtpäev meeldibki, siis ei meeldi ametis olev president või peaminister. Eestlaste psühholoogiline sättumus loota oma eluvõitlustes eelkõige iseendale ning näha kõiki teisi heal juhul konkurentide või halvemal juhul vaenlastena on ilmselt pärit sajandite jooksul kogetud alamrahva seisusest. Meie kallilt kätte võidetud oma riik on olnud pool oma eksisteerimise ajast okupeeritud, mis omakorda teeb haiget ja külvab umbusku.