Aet Annist: okupantide mõttelaad metsapoliitikas

Antropoloog Aet Annist Foto: Mari Rostfeldt, Harrieti Stuudio

Veel on võimalik okupantidele sarnast suhtumist loodusesse muuta ja algatada uus arutelu tuleviku üle, kirjutab antropoloog, Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli vanemteadur Aet Annist.

Hirvepargist algas 33 aastat tagasi vabakssaamine okupatsioonist. Seal astuti esimest korda vastu ametlikule ajaloole, nõuti ausat arutelu mineviku üle, tunnistamist, et Eesti astumine Nõukogude Liitu ei olnud vabatahtlik. Võõras võim manati minema selliste kauniste sümbolitega nagu vabadus, iseseisvus, muinsus, rahvus.

Poliitilises ja majanduslikus vabaduses veedetud aastad on paraku näidanud, et okupatsioone on erinevaid. Me ei ole oma vabadust kasutanud selleks, et vabaneda okupeerivast, koloniseerivast mõtteviisist. Okupatsiooni tugijalaks on ahnus; selleta ei kipuks keegi midagi okupeerima. Kaunid sümbolid ei ole suutnud meid kaitsta meie endi ahnuse eest. Selle eest, et me iseenda valitsetud maal laseme ahnusel vohada, olgu eraomaniku, riigi või rahvana. Ahnitseja ehk okupant arvab, et ta seisab eraldi okupeeritavast maast ja selle saatusest. Ta peab end ümbritsevast keskkonnast võimsamaks, olulisemaks, arvab, et see on olemas tema soovide teenimiseks, anastamiseks, ära kasutamiseks.