Kontoriroti lõunanuudel

Mitte ülearu edev, aga ausalt Hiina võtmes: laternad, maskid ja lihtsad lauad. Foto: Kristina Herodes

Mis on parim osa tööpäevast? Lõunapaus. Ära leota klaviatuuri kõrval kiirnuudleid, võta parem ette ehtne kraam. Hiinasse pole autentsuse järele enam sõita vaja.

Hiinas käies tundun ma kohalikele alati veidra nähtusena. Kõrgub mingi valge kaelkirjak õla kõrgusel kihavate tumedate peanuppude mere kohal – paneb silmi pööritama. Aga samamoodi pööritavad nad silmi, kui seesama blond tulnukas tellib toitu ja teatab, et see ei pea olema eurooplase maitsele.

«Tehke nii, nagu te ise sööte,» soovitan ma innukalt noogutades ja naeratades. Nad ei usu. Neile ei mahu kuidagi pähe, et ka pika ja heleda tüübi sees saab peituda tilluke tige tuleneelaja.

Sama elukas tõstab minus peas, kui saabun Ülemiste kontorilinnakusse peidetud restorani Núface leti ette. Juba terrassil tervitab mind autentne Hiina muusika, punased paberlaternad ripuvad laes ja maskid on seintel. Tallinnas meil oma Hiinalinna pole (mis on kummaline, sest pea igas teises linnas on selline nähtus olemas), aga üsna tugeva emotsiooni saab ka siinsesse miniversiooni sisenedes.

Viies astmes vürtsikust

Roogade vürtsikuse tase jaguneb viieks – on olemas väga mahedad versioonid, mida lapsed mugivad, ja viie pipra tase tõsistele draakonitele. Valin esialgu neli ja valmistun hädaohuks.