Sulev Uus: uitmõtteid ajakirjandusest

Sulev Uus. Foto: Margus Ansu

Legendaarne ajakirjandusõppejõud Sulev Uus kirjutab sellest, kuidas näeb tema tänast Eesti ajakirjandust.

Kui koroonapandeemia näitas kevadel taganemismärke, hakkasime vaikselt mõtlema ka sellele, mida õppisime, mida tuleks püüda paremini teha ja mitte üksnes meditsiinivallas, kuidas ja kuivõrd saame naasta viiruseeelse normaalse elu juurde, igas eluvaldkonnas. Ka ajakirjanduses, mis viiruse õõvastava surve all küllalt hästi oma tööd tegi, nii et riigi abikäsi pandeemia süül majanduskitsikusse sattunud väljaannetele on auga välja teenitud. Rahvast informeeriti ilma paanikat lõkkele puhumata nii viiruse levikust kui kõigist tõrjeabinõudest, mida rakendati, anti nõu ja hoiti ärkvel teadmist, et pandeemiale piiripanek sõltub iga inimese vastutustundlikust käitumisest. Tunnustati eesliinil olijaid. Vaibus meediakanalite omavaheline nägelus ja taotlus konkurentidest igas asjas igal juhul etem olla. Vähem oli erakondlikku räuskamist. Lootuses, et see tasakaalukus ja mõistmisvalmidus jäävad pikemalt püsima, allpool mõned siinkirjutale ajapikku pähe turgatanud uitmõtted ajakirjanduse hetkeseisust ja suundumustest.

Koroona tuletas taas kord meelde, kui oluline on mõista. mis on ehtsad väärtused ja mis vaid sõnakõlin ja kassikuld. Teame, et poliitika on ajakirjandusele ammendamatu allikas. Paraku leidub seal väärt asjade kõrval ka prahti ja lehmakauplemist, uuemas keelepruugis vorstijagamist, mis mõistusega inimesi kiirelt tüütab. Ei tarvitseks mõne plahmerdaja iga sisutühja targutamist tähtsustada, levitada seda kõigis lehtedes ja korrutada uudistesaadetes. Skandaale ja skandaalikesi jätkub niigi. Mu meelest ootab lugeja-kuulaja meie poliitikaajakirjanikelt pigem asja tundvat analüüsi, erakondade programmi ja tegude-väljaütlemiste võrdlemist, ülevaateid aruteludest parlamendifraktsioonides ja komisjonides, rahvale rohkem huvi pakkuvate seaduseelnõude arukaid, arusaadavas keeles kirjutatud eeltutvustusi, enne kui nad jõuavad riigikogu saali. Jne. Siis saaksid poliitikahuvilised jõulisemalt riigi juhtimises kaasa kõnelda, neil oleks selgem pilt rahvaesindajate tragidusest, mis oleks abiks ka valimispäeval õige valiku tegemisel. Ilukõnede, hiigelplakatite ja katteta lubaduste mõju valimistulemustele väheneks märgatavalt.

Analoogiliselt võiks samal põhimõttel kajastada valitsuse tööd. Kohalik ajakirjandus omakorda saaks tulla lugejale lähemale kohaliku (poliitika)elu nõudlikuma käsitlusega. Riigikogulaste ja muude tuntud poliitikategelaste ülesastumised maakonnalehtedes on horisontiavardavad, kui vaid vahel ei peaks neis värskeid mõtteid tikutulega otsima, sest autorit on ajendanud esmajoones püüd pildil püsida.