Terav kroonohakas torkab ja tervendab

Toivo Niiberg näitab, et Räpinas viskas terav kroonohakas pikkust üle kahe meetri. Foto: Erakogu

Terav kroonohakas (Onopordum acanthium) on Eesti looduses tulnuktaim, mida leidub meil üha enam ja enam.

Dekoratiivsuse ja võimsa kasvu tõttu on seda kasvatatud aias eelkõige ilutaimena, see on olnud selle laialdase leviku põhjus.

Samuti on tegemist tähtsa ravimtaime, aga ka iidse söögitaimega. Inglise keeles tuntakse taime kui scotch thistle (Šoti ohakas) ja cotton thistle (puuvillaohakas), vene keeles nimetatakse taime tatarnikuks. Kuigi taim on paljudes maades tüütu umbrohi, on see näiteks Šotimaa rahvuslill.

Terav kroonohakas kasvatab esimesel aastal võimsa leheroseti ja teisel tugeval varrel asetseva kuni kahe meetri kõrguse hargneva õisiku. Räpinas kasvasid need kolm aastat tagasi rammusal aiamullal ravimtaimekollektsioonis isegi 2,3 m kõrgusteks.

Peajuur on silinderjas, tugevalt hargnenud ja pinnasesse hästi kinnituv. Uhke taim paistab silma suurte hõbehallide lehtede ja karuse oleku poolest. Vars on püstine, tiivuline, kaetud viltja ämblikuvõrku meenutava kattega, varre ülemine osa on hargnenud.

Ümara kujuga ja lavendlilillade korvõisikute läbimõõt võib olla 2–6 cm ja ühel külgvõrsel võib paikneda kuni kolm õisikut. Õieilu jagub juulist sügiseni ja taim annab mesilastele palju nektarit.

Kipub metsistuma

Seemned külvata juulis kasvukohale arvestusega, et taimel jaguks piisavalt kasvuruumi. Olen ise teinud lauskülvi, jättes hiljem taimede vaheks 30–40 cm. Sellisel külviviisil saame järgmisel aastal suurekasvulised lopsakad taimed. Harvendamisel eemaldatud taimed olen koos juurtega toiduks kasutanud.

Loo autor ütleb, et Räpinas kasvasid terava ohaka taimed isegi 2,3 m kõrguseks. Foto: Toivo Niiberg

Kasvukoht võiks olla päikseline ning keskmiselt viljaka ja kerge mullaga. Üldjuhul terav kroonohakas toestamist ei vaja, kui just pole väga tuuline kasvukoht. Efektse välimuse tõttu sobib soolotaimena nii murusse kui ka lillepeenrale. Sobivates tingimustes annab sügisel ka isekülvi ja võib metsistuda. Selle vältimiseks korjata äraõitsenud õisikud kohe, üsna varsti pärast õitsemist ära.

Peamine kahjur on silmatorkavalt musta värvi oa lehetäi, mis nii mõnelgi suvel võib kogu taime katta. Pritsida lahjendamata kokakoolaga, mille 1,5 liitrile on lisatud 1 sl rohelise seebi pastat.

Vene fütoteraapias on taime kasutatud leukeemia, kopsu- ja luukasvaja korral operatsioonijärgses ravis, pärssimaks vähirakkude arengut, samuti kehvveresuse vastu. Toimib ilmselt taime rohke mineraalisisaldus.

Taime on kasutatud kui ajutegevust turgutavat, podagrat ja reumaatilisi protsesse leevendavat vahendit. Taimel on täheldatud tugevat viiruse- ja bakterivastast toimet. Välispidiselt kasutatakse kuivatatud peenestatud lehepulbrit mädaste raskesti paranevate haavade ravis.

Ettevaatust korjamisel

Lehti lõigata ettevaatlikult (hoiduda enda vigastamisest) enne õite puhkemist. Seejärel lõigata lehtedel ära teravate nõeladega leheservad ja jämedad leherootsud. Ülejäänud lehesaak kuivatada õhukese kihina varjulises tuuletõmbusega kohas. Seejärel hõõruda kuivanud lehed käte vahel peeneks, eraldada jämedam osis ja lehepulbrit säilitada toatemperatuuril õhukindlas anumas. Säilib üks aasta.

Rahvameditsiinis on taime kasutatud ka eesnäärmepõletiku ehk prostatiidi leevendamiseks. Peale lehtede kasutatakse esimesel aastal kasvanud juurt, mida kogutakse hilissügisel või teise aasta varakevadel. Juur pestakse, tükeldatakse ja kuivatatakse.

Ohakatee toimib nagu kohv

Organismi turgutava, maksa-, neeru- ja kõhunäärmerakkude taastumist soodustava ja eesnäärmepõletikku alandava ravimtee valmistamiseks võtta 5–6 g kuivatatud lehti poole liitri keeva vee kohta, lasta kaks tundi termoses tõmmata, kurnata ja juua 2–3 tassi päevas. Ravikuur kestab 10–14 päeva, siis nädal-paar vahet ja vajadusel korrata.

Seedetrakti turgutamiseks soovitatakse manustada igal hommikul enne sööki 1 kuhjas tl kuivatatud lehepulbrit. Ravikuur 1–2 kuud, siis pidada nädal-paar vahet ja vajadusel kuuri korrata.

Verd puhastava ja turgutava tee valmistamiseks võtta poole liitri keeva vee kohta 5–6 puhkenud õit (võivad olla ka kuivatatud). Tõmmist hoida termoses 5–6 tundi, seejärel kurnata. Tarvitada pool kuni üks klaasitäis enne sööki. Sellise tee mõju on võrreldav oakohviga.

Organismi immuunsüsteemi tugevdamiseks manustada kolm korda päevas enne sööki teelusikatäis värsket lehemahla. Ravikuur kaks nädalat.

Toiduks kasutatakse teise aasta kevade noort lehekodarikku, kui see on kasvanud 15–20 cm kõrguseks. Noortest lehtedest valmistatakse eelkõige hautisi ja suppe (borši) või tarvitatakse nagu spinatit. Toiduks tarvitatakse ka äsja puhkenud õite kroonlehti (lisatakse toorsalatitele) ja seemneid (lisatakse küpsetistele ja leivatainale).

Toiduks tarvitatakse esimese aasta sügisel või teise aasta varakevadel korjatud lihakaid juuri. Juured pesta, puhastada, ajada läbi hakkmasina ja kasutada segus hakklihaga kotlettide-frikadellide valmistamiseks, aga ka putrude ja püreesuppide tervisliku komponendina.