Viimane aeg korjata põdrakanepit

Kuigi põdrakanepi korjamise aeg hakkab läbi saama, leiab värsketelt raiesmikelt ja mererannastki veel noort kasvama hakanud põdrakanepit. Foto: Elmo Riig

Augustis püüab kõikjal Eestis heinamaa ääres, metsaserval, rannikul ja raiesmikul pilke kuni kahemeetriseks kasvav roosakaslillakate õitega põdrakanep.

Põdrakanepiteed on kasutatud imuunsüsteemi tugevdamiseks, hormonaalsüsteemi korrastamiseks, mao limaskesta ja soolepõletiku korral, pärast operatsiooni paistetuse alandamiseks, kehast vedeliku eemaldamiseks ja rahustava teena.

Lisaks tõrjub tee astmat ja limaskestapõletikke. Kasutatakse meestel eesnäärme suurenemise ja kasvajate korral, eesnäärmepõletiku korral vähendab turseid ja aitab urineerimishäirete vastu. Põdrakanepitee pärsib kõrget vererõhku põhjustava ensüümi toimet. Põdrakanepist on valmistatud ka vähivastast ravimit.

Korjamine ja kuivatamine

Augustis ja septembriski võib noori taimi leida. Vanal äraõitsenud põdrakanepil muutuvad lehed inetuks ja õitsemist lõpetavad õied muutuvad kuivatamisel villaks, mis rikub droogi.

Õisi korjame õitsemise alguses, tõmmates õied näppudega varte küljest, suunaga alt üles või lõigates/murdes ladvaosa koos õitega. Kuivatame kiiresti 35–45 kraadi juures ja säilitame kotis või purgis.

Õied annavad igale teesegule ilusa välimuse. Lehti korjatakse juulist augustini. Õitsemise algul saab koguda õisi ja lehti koos, nii saab ilusa välimusega droogi. Võib murda varre ja sealt lehti maha roobitseda või kuivatada pundina ja siis lehed maha roobitseda. Lehtede kogumiseks on parim juulikuu lõpp ja august, siis on neis kõige rohkem põletikuvastaseid toime­aineid (tanniine). Augustis ja septembriski võib noori taimi leida. Vanal äraõitsenud põdrakanepil muutuvad lehed inetuks ja õitsemist lõpetavad õied muutuvad kuivatamisel villaks, mis rikub droogi.

Kaporski tšai valmistamiseks lehed muljutakse või rullitakse käte vahel, võib kasutada ka puust töölauda. Seejärel pannakse need klaas-, savi-, email- või roostevabasse nõusse sooja ruumi fermenteerima, peale pannakse niiske rätik. Kui taimed lõhnama hakkavad, tuleb need kiiresti kuivatada 35–40 kraadi juures.

Paljud tööstuslikult valmistajad purustavad lehed hakkmasinaga, aga see tee ei jää nii lõhnav. Kremli ülikutele valmistasid meistrid seda teed käsitsi. Olen teleris näinud, kuidas põdrakanepit kääritatakse plast­anumas ja kile all, aga seda ei tohiks teha, sest plastist imbuvad sooja ja kääriva massi sisse ka mürgised ained.

Õigesti tehtud tee on suurepärase maitsega ja parem kui ei tea kust saabuv must tee. Kui vajad raviteed, tuleb kuivatada tavaviisil.

Põdrakanep köögis

Põdrakanepi noored võrsed ja lehed on kevade gurmeetoit. Võrseid, kui need on palmikujulised ja 10–15 cm pikad, saab praadida, lehti saab hakkida supi sisse. Murulaugu ja kortslehega võib teha salatit: taimed peeneks hakkida ja segada hapukoorega, lisada suhkrut. Kasvades võib lehti kuivatada ja valmistada talveks rohejahu, mida on hea kamale, smuutile, supile ja kotletitainale lisada. Kaaslasteks sobivad nõgeselehed, lehtkapsas, petersell, karulauk, peedilehed, põldosi jpt rohelised taimed. Põdrakanepi ilusad õied sobivad kookide ja keekside sisse, toidu kaunistamiseks, värvilise taimepulbri sisse ning roosakaslilla ja hapuka maitsega siirupi valmistamiseks. Eskimod valmistasid lastele põdrakanepist siirupit, komme ja rohejahu. Kasutatud on ka juuri, need on omapärase magusa maitsega, neist on tehtud leiva- ja koogijahu ning viinagi aetud.

Lisaks on põdrakanep hea meetaim.

Kuigi tipphooaeg on lõppenud, leiab värsketelt raiesmikelt ja mererannast veel noort kasvama hakanud põdrakanepit ja sealt saab hiljaks jäänud korilane ikka oma jao kätte.