Eerik Sven Puudist: elurikkusest laiemalt

Eerik Sven Puudist. Foto: Erakogu

Viimasel ajal on taas palju kõneainet pakkunud Eesti metsa jätkusuutlik majandamine. Säilitamist ei vääri aga mitte ainult metsamaa pindala, vaid ka mitmekesisus ja elurikkus, kirjutab tarkvaraarendaja Eerik Sven Puudist.

Elurikkus on avar mõiste, mis hõlmab nii liigilist mitmekesisust, elupaikade mitmekesisust kui ka liigisisest geneetilist variatiivsust. Võiks öelda, et elurikkus on väärtus iseenesest: igal olendil on õigus elule ja liigiomasele elupaigale, sõltumata sellest, kas see on inimesele rahaliselt kasulik või mitte. Siiski on mitmekesisus tarvilik ka majanduslikust aspektist, rääkimata juba kultuuriloolisest väärtusest.

Põhiseaduse preambul sätestab, et meie riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kultuuri mõistmine eeldab konteksti tundmist. Inimesele, kelle silmaringi ei kuulu «lilled…, heinamaa…, päikesepaiste…», ütleb vähe ka meie kirjandusklassika. Kultuuri ei saa lahutada keskkonnast, milles see on võrsunud.

Eelmainitule tuginedes on oluline tagada Eestile omase looduskeskkonna säilimine – elusa ja dünaamiliselt muutuva ökosüsteemi alalhoidmine. Siin tulebki mängu elurikkus. Ugo Bardi kirjeldab oma Rooma Klubi raportiks saanud raamatus «Seneca efekt» komplekssete süsteemide dünaamikat nõnda: süsteemil on tasakaaluolek ehk atraktor, mida süsteem proovib saavutada. Süsteemi mõjutavad aga välised häiringud, mis teda tasakaaluolekust pidevalt eri suundades eemale puhuvad. Süsteemi võimet häiringutega toime tulla ning ennast vajadusel ümber korraldada nõnda, et tema peamised parameetrid ülemäära ei muutu, nimetatakse sitkuseks. Sitkele süsteemile (näiteks tuule käes nõtkelt painduvale pilliroole) vastandub jäik süsteem (näiteks klaasanum), mis tugevama häiringu toimel puruneb, suutmata peale häiringu lõppu algolekusse naasta.