Krister Kivi: valitsuse otsus loobib lennundusele kaikaid kodaratesse

Krister Kivi Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Lastejutus «​Kunksmoor» seisab kapten Trumm õlikatastroofi järel mererannal ning hüüab: «Tagasi, linnud, tagasi!» Kapten Trumm tahab parimat, sest merre sattudes linnud hukkuvad. Kuid linnud ei kuula teda.

Majandusminister Taavi Aas ei pea hüüdma: «Tagasi, lennukid, tagasi!» Piisab 17. mail allkirjastatud korraldusest, millega keelati opereerida lende Eesti ja nende sihtpunktide vahel, kus koroonaviiruse diagnoose 100 000 elaniku kohta on viimase kahe nädala jooksul olnud 25 või enam. See «üks suletõmme» on juba sulgenud lennuliinid Tallinnast Amsterdami, Pariisi, Brüsselisse, Stockholmi ja Kopenhaagenisse ning väga lähedal keelupiirile on ka Varssavi, mida enamik inimesi kasutab üksnes ümberistumiskohana. Ka Saksamaal, kus istuvad ümber Lufthansa reisijad, ei pruugi olla just palju maad minna. Ning lende tühistatakse, sest muud ei jää lennufirmadel üle. Kuid kas tahame tagasi kevadkuid, mil Eestil polnud muu maailmaga enam praktiliselt mingeid lennuühendusi? Eriti juhul, kui protokoll ohtlikumatest sihtkohtadest tulijate karantiini saatmiseks olemas.

On väga kehv tunne jõuda lennujaama ning avastada, et lend, millega sihtpunkti jõuda plaanid, on ootamatult tühistatud. Pikaajaline töö Euroopa Liidu lennureisijate õiguste kaitsmiseks ongi suuresti seisnenud selles, et lennukompaniid lendusid liiga kergel käel – näiteks siis, kui lend tundub tulusaks opereerimiseks tühjavõitu – ära jätta ei saaks. Kui lennufirma lennu vahetult väljumise eel tühistab, peab ta arvestama kompenseerimiskohustusega ebameeldivustesse sattunud reisijate ees, ning küllap suunavad lennufirmad suurte kuludega ka Pariisist või Kopenhaagenist reisijaid Eestisse Helsingi või Riia kaudu. Kes ja kas peaks aga kompenseerima kulud, mis kaasnevad lennufirmadele niisuguse käsumajandusega? Kes kord tiibu Eesti turul kõrvetanud, ei pruugi tõtata siia lende taastama. Kui üksindusega harjunud Põhja-Koread mitte arvestada, on enamikul riikidel võimatu pikalt omaenda hermeetilisuses kopitades vinduda. Kaupade ja inimeste liikumise võimalus on selleks liiga sügavalt kirjutatud sisse majandusse ja ka kaasaegsesse eluvaatesse. Tuleks ehk arvestada, et nakatunute arv maailmas küll kasvab, kuid meditsiinisüsteem ja inimkehad paistavad viirusega õnneks aina oskuslikumalt hakkama saavat. Kahju, mis sulgumisega kaasneb, ei ole mõõdetav aga vaid tühistatud lendude omahinnaga.