Maarja Vaino: kaasaegne rahvuslus või hoopis rahvuspimedus?

Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu

Rahvuslus ei vaja selgitavaid omadussõnu, kirjutab kolumnist ja kirjandusteadlane Maarja Vaino.

Viimasel ajal on ­seoses Parempoolsete mani­festiga analüüsitud mitmesuguseid poliitilisi intriige, suuremat tähelepanu pole aga pööratud manifesti sõnumile seoses rahvuslusega. Kommentaarides on meenutatud küll Isamaa programmilist sõnapaari «avatud rahvuslus», ­kuigi seda väljendit manifestis otse­sõnu ei kasutata. See-eest on palju juttu avatusest ja «kaasaegsest rahvuslusest».

Manifest defineerib rahvuslust nn maiskondlikul alusel. See tähendab riiki, mille elanikke liidab ennekõike ühine maalapp, territoorium, mitte ajalugu, kultuur ja keel. Põlisrahva määratlus hajub seejuures täiesti. ­Kuna eestlane võib olla igaüks, kes ­astub üle Eesti piiri, pole ka enam demograafilist probleemi, selle lahendab migratsioon. Parempoolsete manifestis on niisugune maiskondlik ­lähenemine sõnastatud seoses «targa rändega»: «Kaasaegne rahvuslus põhineb eelkõige inimeste kuuluvustundel, mitte niivõrd etnilisel päritolul /.../. Ränne on vabas maailmas loomulik ning konservatiivne poliitika ei seisne mitte sisserände eitamises, vaid targa rände soodustamises ja selle juhtimises Eesti majanduse ja julgeoleku huvidest lähtuvalt. Kõik juba Eestis elavad inimesed, sõltumata nende kodusest keelest, peavad tundma Eestit oma koduna.»