Juhtkiri: neljas Balti riik Valgevene vaatab lääne poole?

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Valgevenes protestitakse mitmendat päeva Lukašenka vastu
• Noored valgevenelased ihkavad samastuda Balti riikidega
• Putinile meeldib eeskujuna Balti riikide ülevõtmine 1940. aastal

Eile tehti Valgevenes ajalugu. Seda rõhutasid kommentaatorid ning seda tundsid ilmselt ka sajad tuhanded meeleavaldajad tänavatel. Valgevenelased on ärganud. Torkab silma valgevenelaste rahulikkus ja kõrgendatud meeleolu, mida hoiab üleval vabanemislootus. See meenutab Balti riikide laulvaid revolutsioone, kui võõrale võimule näidati oma üksmeelt ja otsustavust ilma vägivallata.

Diktaator Aljaksandr Lukašenka lootis rahva jõhkra vägivallaga taas vagaseks ehmatada – valgevene ajakirjanikud kasutavad sõna Blitzkrieg («välksõda») nende kolme päeva kohta, mil riigis ei toiminud internetiühendus ja meeleavaldajate kallal vägivallatsesid Lukašenka üksused. Kusjuures kõige populaarsemat presidendikandidaati Svjatlana Tsihhanovskajat terroriseeriti, sunniti surve all avaldusi tegema ja saadeti maalt välja. Valimispettuste ja hirmutamisega võimul püsima harjunud Lukašenka arvestused osutusid aga seekord valeks.

Protestid ei vaibunud ei neljandal, viiendal ega kuuendal päeval. Seitsmendal päeval, kui oli näha, et jõuametkonnad on inimesed tänavatel rahule jätnud ning vabastanud vahi alt suure osa kinnipeetuid, tuldigi julgelt juba kõikjal oma meelsust näitama. Nii nagu Gruusia rooside revolutsiooni ajal, tuuakse nüüd ka Valgevenes tänavatele oma rahvuslipud, millega näidatakse veel kord koht kätte postsovetlikule režiimile.

Praegune aeg on valgevenelaste võimaluste aken, mille nad ise on avanud diktaatorile vastu astudes.

Noore põlvkonna valgevenelaste hulgas on populaarne idee siduda end naabritega põhjas ja läänes ning olla neljas Baltimaa. Meie avalikkus ei tohi mingil juhul Valgevene saatuse suhtes ükskõikseks jääda. Praegune aeg on valgevenelaste võimaluste aken, mille nad ise on avanud diktaatorile vastu astudes.

Eesti, Läti ja Leedu koos Poolaga peavad näitama eeskuju ja suurt otsustavust, et aktiveerida vabadust ihkavatele valgevenelastele toeks Euroopa Liit ja meie liitlased Põhja-Ameerikas.

Tulevik ei ole aga kuidagi kindel. Vene vägede sissetungist Valgevenesse räägitakse praeguste sündmuste taustal tihti. Viimane asi, mida Venemaa president näha tahab, on see, et naabermaal saab võidu rahva tahe ja riik tõepoolest demokratiseerub. Et meeleavaldajatest lausa tankidega üle sõidetaks, ei usuta. Näiteks politoloog Dmit­ri Oreškin Moskvast juhib tähelepanu, et Putinile meeldib eeskujuna Balti riikide ülevõtmine 1940. aastal: esmalt sõjavägi sisse, siis võltsvalimised, mille järel sisuliselt okupatsiooni võimu määratud parlament teeb Venemaale ettepaneku võtta Valgevene riik oma rüppe. See vormistatakse Moskvas ära ning siis jääb üle vaid rahvuslik intelligents ja muu vastaline element hävitada.

Sellise skeemi järgi lastaks Tsihhanovskajal üleminekuvalitsus moodustada, aga mitmekülgset «vennalikku» abi pakkudes võtaks Kreml ikkagi Valgevene üle.

Ajalugu ei ole aga ette määratud. Ajalooline võimaluste aken seda tähendabki, et ees on terve rahva ja riigi saatust muutev valikute seeria. Kui valgevenelastel jätkub samasugust kindlameelsust, nagu nad on näidanud diktaatorile vastu astumisel, on neil lootust heale tulevikule.