Mihkel Kunnus: karjumine ja Covid-19

Mihkel Kunnus Foto: Konstantin Sednev

Tasapisi selgineb arusaam, kuidas Covid-19 levib. Pinnad pole kaugelt nii ohtlikud kui nakkuskandja väljahingatav õhk. Tehnilisemalt väljendudes aerosool. Ja see pidi olema õige tehniline mõistus, mille käima lükatud ahelreaktsiooni ühe tagajärjena võis esimestel augustipäevadel lugeda pressiteadet, et Rahvusvahelise Vehklemisliidu viirusohu piiramise reglement keelab vehklejatel edaspidi karjumise.

Ma ei saa kuidagi lahti tundest, et kogu koroonavärki iseloomustab liiga sageli muster «nutikas tehniline detail jaburavõitu terviksüsteemis». Samas on hingerahu paanikaajastul suurim väärtus ja kui seda toob mõni süütu tehnoloogiausu rituaal, siis las nõnda olla. Desopudeliga pühasenurk on juba igas avalikus hoones. Paadunud rohemõtlejana eelistan ma muidugi keemilistele rituaalidele väiksema ökoloogilise jalajäljega hingerahusteid, näiteks risti ette löömist või kolm korda üle õla sülitamist (tativabalt!), aga, noh, oleks vaid usku.