Juhtkiri: vaevaline tee-ehitus

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Neljarealise Tallinn-Tartu maantee ehitamist pooldavad paljud erakonnad
• Eesti vajab häid teid, et üha süvenevat regionaalset kriisi lahendada
• Kiire ühendus pealinnaga on paljudele eestlastele oluline

Eile Tallinna-Tartu maanteel avatud uus Kose-Võõbu teelõik on omamoodi sümboolne. Nüüd on jäänud vaid koera saba, viimane lõik Võõbult Mäoni, et aastaid lubaduseks jäänud suurprojekt neljarajalise kiirema ja ohutuma tee ehitamiseks lõpuks poole peale jõuaks. Sellega on juba pihta hakatud ja tööd peaksid lõpule jõudma 2022. aastal.

Kes on jõudnud uue teelõigu juba ära proovida, teavad, et see on uhke ja sile, palistatud ulukitõkkega ja varustatud puhkealadega. Samuti on teekond kuni seitse minutit kiirem. Kõik tundub tore, aga miks see nii palju aega võttis?

Neljarajaline Tallinna-Tartu maantee on eri erakondadel ilmselt kõigil valimistel lubaduseks olnud. Lõik Tallinnast Mäoni pidi valmis saama juba 2011. aastaks. Ometi läheb tee-ehitus endiselt vaevaliselt ja kas kunagi neljal rajal kogu Tartu ja Tallinna vahelise tee ulatuses ka sõita saab, tundub senise tempo juures kauge tulevikuunistusena.

Teedeehituse venimajäämist on põhjendatud rahapuudusega. Samas on Euroopa Liit tähtsatele taristuprojektidele alati raha jaganud, ja kui vaadata teisi Euroopa riike, siis ka mitu vaesemat või uuemat liidu liiget, näiteks Hispaania ja Poola, alustas kiirteede ehitamist juba paarkümmend aastat tagasi ning on praeguseks sellega lõpusirgele jõudmas.

Kvaliteetsed ühendused nii Tallinna-Tartu kui ka Tallinna-Narva ja Tallinna-Pärnu suunal peaksid olema Eesti riigi kõige tähtsamad taristuprojektid. Eesti vajab häid teid, et üha süvenevat regionaalset kriisi lahendada. Need ühendused peaksid olema tagatud nii raudtee kui ka maanteedega ja kumbki ei peaks teineteist välistama.

Võib ju arvata, et teedeehitusega ollakse hiljaks jäänud ja varsti asendavad rongid autoliikluse sootuks, kuna need on kõvasti keskkonnasõbralikumad. Praeguste ­tehnoloogiate ­juures on see tõesti nii, aga tulevikku vaadates tuleks arvestada, et sisepõlemismootorile otsitakse järjepidevalt loodus­säästlikumaid alternatiive ja loodetavasti lähevad need varsti käiku, näiteks vesinikuenergia näol.

JUHTmõte

Vast valminud teelõik on tervitatav, aga Eesti regionaalarengut silmas pidades ei saa rahul olla sellega, et nõnda kaua pole suudetud suuri projekte lõpuni ellu viia.

Pealegi ei vii rong igale poole, vaid ühendab ainult strateegilisi punkte, inimesed aga vajavad vabadust ­liikuda oma valitud ajal ja kohas. Kuigi rongiliikluse tihenemine on igati tervitatav, ei kao auto kui selline seejuures kuhugi.

Samuti on väljendatud arvamust, et Eestis pole liiklussagedus piisavalt suur, et teede neljarajaliseks ehitamine oleks kasumlik. Küllap see nii ka on, aga lõpuks ei tasu eesti keele ja kultuuri ning isegi terve riigi ülalpidamine end ära, ometi on seda vaja meie rahva püsima jäämiseks. Väga paljud eestlased käivad päevast päeva Tallinnas tööl ja kiire ühendus pealinnaga on neile eluliselt tähtis.

Töö vajab peale mõttekuse ja ­raha ka tegijat. Meie oma firmade võimekusest jääb puudu, et suured taristuprojektid piisavalt kiiresti valmis saaksid. Kuid selleks ju ­Euroopa Liit ongi, et teenused saaksid vabalt liikuda, ja konkreetse probleemi aitaksid lahenda üleeuroopalised konkursid.

Vast valminud teelõik on muidugi tervitatav, aga Eesti regionaalarengut silmas pidades ei saa rahul olla ­sellega, et nõnda kaua pole suudetud ­suuri projekte, nagu neljarajaline Tallinna-Tartu maantee, lõpuni ellu viia. Lubadustest peavad saama ka teod, ja seda kiiremas korras.