Mure kasvab pöördvõrdelises proportsioonis sellega, mida vähem aega Air France öise Pariis-Ateena lennu maandumiseni aega jääb. Ei, see pole koroona, mis ärevust valmistab, kõigest koroonatest. Kujutelm sellest, kuidas meedik mulle lennujaamas sissejuhatuseks pika vatipulga ninna ajab – ja ikka sügavale-sügavale, nii kaugele, et mõnedki testi läbinud on kirjeldanud sügelust ja valu kuskil silmakoopa kandis –, tundub aina vägivaldsem. Paraku ei ole mul vähimatki võimalust teada, kas mind ootab Kreeka riiki lubamisel ees testimine või mitte, sest selle otsuse teeb erinevate andmete (päritoluriik, vanus, varasem reisiajalugu jne) põhjal algoritm. Erilist optimismi ei sisenda asjaolu, et mind Ateenas vastu võtta lubanud eestlanna Tallinnast saabunud pereliikmetest urgitseti proove kõigist ja vaid mõni päev varem. Kui arvuti on otsustanud, et läheb testi tegemiseks – sellekohane otsus peitub aga QR-koodis, mida hoolimata enam kui ööpäeva eest täidetud Passanger Locator Formist polnud mu meilile Ateena lennule minemise ajaks ikka veel saabunud –, tuleb tulemusi ootama isoleeruda järgnevaks ööpäevaks. Ootama, kas 24 tunni pärast siis helistatakse ebameeldiva sõnumiga (lühikokkuvõte: „Nakatunud!“) või mitte.
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2020/08/14/13273990t1h097c.jpg)