Mükoloog: «On üüratu hulk inimesi, kes tahavad kõike suhu pista.»

Kes tahab, leiab seeni ka linnast, isegi Tallinnast Lasnamäelt. Sellal kui mõnigi kevadseente huviline trampis mais ja juunis sihitult mööda võsa, imetles seeneteadlane Veiko Kastanje arvukaid mürkleid Lasnamäel Pae promenaadi ja Laagna tee lillepeenardes, kuhu niidistik oli sattunud ilmselt multšiga.

Samamoodi tõmbab ta kuumal augustipäeval haruldase mürkšampinjoni välja Nõmmelt, otse Vabaduse puiestee kõrvalt mändide alt, kus asub üks selle küllaltki korralikku mürgistust põhjustava šampinjoni kahest teadaolevast leiukohast Eestis. «Vaeseke on täiesti ära kuivanud,» tähendab Kastanje kipras seent nuusutades ja lõikudes tema jalga siis terava noaga. Iseloomulikult ebameeldiv tindilõhn hakkab lõpuks tunda andma ja Kastanje hingab rahuldusega välja: «Ahh!»

Mööda metsi käies on Kastanje hädas ka puukidega: borrelioos on mükoloogide – «Tegelikult iga välitööd tegeva bioloogi,» täpsustab mees – kutsehaigus. Kuid need tuhanded, kes postitavad Facebooki gruppi Eestimaa Seened seenepilte palvega oma leide määrata lasta, muretsevad metsaskäigu järel peamiselt selle pärast, kas koju toodud kraami ikka pannile lüüa võib. «Mis see on? Kas on söödav?» pärivad nad agaralt, laadides iga päev määramiseks üles kümneid fotosid liivtatikutest, safransirmikutest, vöödikutest ja roosadest kärbseseentest. «On uskumatult palju inimesi, kes tahaksid kõike suhu pista,» nendib Kastanje – grupi abiadministraator – imestusega.

Kuid isegi tema, aastakümnete pikkuse kogemusega mükoloog ei oska määrata kõiki seeni, mida inimesed meil leiavad. Näiteks kasvõi imeline puravikupilt, mille saatis hiljuti üks neiu: jalg sooniline justkui Eestis hiljuti esmaleitud männi-kuldpoorikul, torukestekiht kübara all aga punane. Eestist ei olnud sellist seeneliiki avastanud seni keegi, kahjuks aga oli seen foto saatmise ajaks juba ära söödud.