Arteri kuld ⟩ Irja Lutsar: Pidu ja pillerkaari võiks natuke tagasi tõmmata

Professor Irja Lutsar Tartu Ülikooli Biomeedikumi välisuksel. Foto: Margus Ansu

Koroonaviiruse kõneisikuks saanud professor tunnistab, et vastutuskoorem on olnud viimastel kuudel kohutavalt suur. Just seepärast, et tehtavad otsused mõjutavad väga paljude inimeste elu, kusjuures pole sugugi selge, kas inimeste elu läheb neist otsustest paremaks või hoopis halvemaks.

KATKEID INTERVJUUST

Tartu äsjane juhtum näitab, et ka üks on lahinguväljal sõdur: piisab ühest nakatunust ja viirus hakkab taas levima. Kas neid inimesi, kes käituvad hoolimatult ja levitavad seetõttu viirust, peaks teie arvates kuidagi karistama?

Minu isiklik arvamus on, et see inimene, keda ajakirjanduses ka palju nahutati, sai oma karistuse kätte. Kui te ise mõtlete, siis väga kerge on ju trahv ära maksta, ja kui suureks selle trahvi ikka saab panna...

Näiteks 1000 eurot.

Usun sügavalt, et kui inimene saab aru, miks ta midagi teha ei tohi, siis sellega saavutame rohkem kui hirmu või trahvidega. Ja mis veel võib juhtuda: trahvi hirmus ei tule haiged inimesed enam testima.

*

Kolme nädala pärast on kavas Eesti selle aasta tähtsamaid sündmusi, autoralli MM-etapp. Kui tõenäoliseks peate, et see saab toimuda nii, nagu üks autoralli peab toimuma, publiku rohkel osavõtul?

Rallisõitjate pärast ma eriti ei muretseks. See on seltskond, kes tunneb reegleid väga hästi. Küsimus on pigem nendes kümnetes tuhandetes, kes kokku tulevad.

Kas nemad on ohukolle?

Loomulikult on. See on ikkagi rallivõistlus, kus on väga raske mitte kaasa elada: karjuda või koos rõõmustada. Me võime enne ükskõik kui palju moraali lugeda ja kõik võivad [igasugu deklaratsioonidele] alla kirjutada, aga see on paratamatus, et kes on rallifännid, need lähevad [emotsioonidega] kaasa. Teine asi: tullakse kokku, ollakse öömajades, mida meil palju ei ole, nii et elatakse pead-jalad koos. Ja kui need, keda siia toetama tuldi, võidavad, on ju hea meel ja seda tuleb tähistada.

Kevadine Saaremaa juhtum näitas, et piisas ühestainsast võrkpallimängust Itaalia meeskonnaga.

Seal ei ole küll päris selge, kas viirus levis saalis või pärast võistlust pidudel, aga selle võistlusega seoses igal juhul. Suusamägedel arvatakse ka, et ega viirust saa siis, kui vuhisen mäest alla, vaid siis, kui läksin pärast after-ski'le. Täpselt sama lugu võib rallil tekkida pealtvaatajatega.

Lisaks on Euroopas igal pool nakatumine tõusnud, sealhulgas riikides, kus on väga väikesed näitajad. Seega on paratamatult oht, et keegi toob viiruse meile sisse. Ainukene õnn on see, et võistlus toimub väljas. Aga septembri algul võib vihma sadada ja pealtvaatajate peod võivad toimuda siseruumides, kus on niiske, jahe. See on kindlasti oht.

Kuigi rallietapp on lausa riiklikult tähtsaks ürituseks kuulutatud, peame ausalt endale otsa vaatama, et see on siiski üks pomm, mille oleme enda alla võtnud. Kas ma liialdan?

Me peame vaatama, kus on risk. Kui fännid mujalt tulevad meile kaks nädalat varem, on kaks nädalat karantiinis ja haigeks ei jää selle aja jooksul, on nad tõenäoliselt ohutud. Aga ma ei ole kindel, et kõik fännid seda teevad. Võtame näiteks Soome, kus näitajad on väga madalad, aga siin ja seal kuulen, et inimesed on haiguse just Soomest saanud. Lisaks on nakkus ka Tartu linnas juba olemas.

*

Kust siiski põhilised ohud Eestisse tulevad?

Ikka piiri tagant. Kui me suudame nii kaua piirid kinni hoida, et maailmast viirus ära kaob, siis on väga hästi – aga praegu ma seda [võimalust] ei näe. Ma ei taha ka, et koroonaviiruse [alistamise] hinnaks oleks