Automatka võimalikkusest Euroopas

Vahemere rand Caleta de Velezis oli soojal juuliõhtul absoluutselt inimtühi. Turiste pole, hispaanlaste endi puhkused on peamiselt augustis. Foto: MART RAUDSAAR

Ehkki koroonaviirus on teinud reisimise keeruliseks, naasin äsja pikalt autoreisilt Euroopasse, mis oli ühtaegu nii puhkuse- ja tööreis kui ka palverännak – aidates mõtestada elu muutunud olukorras.

Kuna mu perekond tegeleb Hispaanias väikeettevõtlusega, milleks on kodumajutus ja oliivikasvatus, oli selge, et kriisi leevenedes tuleb sinna nui neljaks esimesel võimalusel jõuda. Koroona tõi kaasa ühe häda teise järel. Kolmeks kuuks tuli majutus sulgeda ja personal pärast kõige karmimate liikumispiirangute lõppu riigist välja saada. Seda oludes, kus rahvusvahelisi lennuliine oli veel vähe ning kohapealsete uute inimeste leidmine kaugjuhtimise teel ülimalt keeruline. Eestist inimeste Hispaaniasse toimetamine oli aga suisa võimatu, sest Hispaania piirid olid suletud juuni lõpuni. Lisaks suutis kohalik kodupank Banco Sabadell kriisi ajal nässu keerata minu ­e-panga, samuti jätkus neil jultumust nõuda kontorisse tulekut, mistõttu olin kaotanud nii ülevaate raha liikumisest kui ka maksevõimekuse partneritele ja teenuste osutajatele.

Algusest peale oli selge, et sõita tuleb mööda maad. Lennuliine ei saanud usaldada, sest piletid olid väga kallid. Soovisin tuua Eestisse oma oliiviõli (põllumajandusel läheb Hispaanias ühena vähestest majandussektoritest väga hästi). Olen käinud Hispaanias autoga varemgi, selles pole midagi iseäralikku, kuid seekord tuli sõiduks varasematega võrreldes valmistuda pisut teisiti.