Armastuseks on iga koht õige

«Esimene armastus» on moodsalt fragmentaarne vaade armumise eri vormidele. Pildil Karmo Nigula ja Teele Pärn. Foto: Heikki Leis

Nendin tõsiasja, et «Esimese armastuse» trupil pole siinse arvustusega eriti vedanud. Nimelt sattusin Viinistu seenekasvatuse siseõuele õhtul, mil kallas vihma, aeg-ajalt kulbiga, aeg-ajalt pangega.

Muidugi saan süüdistada vaid iseennast, oma leiget huvi Eesti suveteatri nimelise rahvusliku fenomeni vastu ja sellest tulenevat kehva ettevalmistust. Mu peamine taust on kirjandus: kui Viinistu seenekasvatuse siseõuel oleks toimunud sellise ilmaga luuleõhtu, oleks see lihtsalt ära jäetud. Ent eestlaste teatriarmastus ei lakka hämmastamast – inimesed on soosaartel, lossivaremetes, hüljatud lautades ja jõekäärudes teatrit nautides korralikult karastunud ning eeskujulikult varustatud. Tundus, et olin ainus, kes pidi etenduse ajal vihmaga võitlema, samuti pakkusin vaheajal ja pärast aplausi teistele külastajatele kardetavasti üsna groteskset vaatepilti.

Objektiivsemaltki öeldes oleks «Esimene armastus» mõjunud kauni loojanguga sumedal õhtul sootuks teisiti. Aga kuna Mari-Liis Lille lavastus läheneb universaalsele teemale lokaalselt, Eesti inimeste lugude põhjal, polnud temaatilises mõttes ilmast lugu. Vihma kallas ju ka lavastuses kujutatud inimeste eludes, eriti neis, mis jäid 20. sajandi keskpaiga tormide ja tuulte kätte.

«Esimene armastus» on ülesehituselt moodsalt fragmentaarne vaade armumise eri vormidele. Katkendlikul vormil on oma tugevused ja nõrkused. Ühelt poolt võimaldab see temaatilist liikuvust ja haaret, keskendumist mitmele sarnasele süžeele korraga, laseb käsitleda lugude erinevusi-sarnasusi ja nende tagant kumavat laiemat tähendust.