Proovipäev: kas kontoritöötaja saaks lüpsiplatsil hakkama

Seni tööpäeviti enamasti diktofoninuppe ja arvutiklahve klõbistanud Silvia Paluoja (vasakul) pidas Heli Pärteli juhendamisel lüpsja proovipäeva küll lõpuni vastu, kuid suure koormuse saanud parem käsi tuletas veel tükk aega seda hindamatut kogemust meelde. Foto: Algimantas Lopetas

Kolmas lüps algab Kärdi suurfarmis poole kuuest õhtul. Jõuan napilt kohale, sest pole kand ja varvas astujana arvestanud vahemaaga laudani, mis ajutise elamise aknast käeulatuses paistab. Naiste riietusruumis kiiresti laudarõivad selga ja platsile.

Kaisma osaühingu juhatuse liige Ly Kivikas on oma alalisi töötegijaid ajakirjanikust proovipäevalise eest hoiatanud. Ütleme kiirustades üksteisele napilt tere, sest paralleellüpsiplatsil tõmbavad nisakannud korraga tühjaks 20 udarat. Rütmiliselt, nagu popsuks siin vaikselt paadimootor. Tablool iga lehma kohal jooksev number näitab piimakilosid, mille järgi lüpsik ajaks ammugi üle. 

„Võta, tee sellega nisad üle,” ulatab lüpsja Siiri Torri mulle ülevalt lehtrina avaneva plastpudeli vedela pruuni möksiga. Tõstan kulmud küsimärgiks ja mõikan, et lehmadel tuleb enne nende lauta tagasiminekut teha selle ainega udara deso, et nisaotsad ilusti kinni läheksid ja bakterid sisse ei pääseks.