Juhtkiri: Hongkongi ja vaba maailma tulevik

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Hiina sõidab rahvusvahelistest kokkulepetest üle
• Eesti peab võitlema inimõiguste eest kõikjal
• Hiina vastu pole rakendatud erilisi sanktsioone

Pärast Hongkongi julgeolekuseaduse vastuvõtmist on hiinameelsed jõud asunud taga otsima kuut demokraatiameelset aktivisti, kes elavad lääneriikides eksiilis. Kinninabimisel võib väidetavalt välisjõududega koostööd teinud inimesi oodata kuni eluaegne vangistus. Selline juhtum näitab ilmekalt, milliseks võib kujuneda uue maailmakorra normaalsus, kui Hiina peaks saama ülemvõimu.

Seni on Ameerika Ühendriigid seisnud vaba ja demokraatliku maailma eest, kus peetakse lugu inimõigustest, sõnavabadusest ning rahvusvahelistest kokkulepetest. Ühel hetkel võib selline unelm mõranema hakata, kui lääs ei suuda ühiste jõupingutuste abil Hiina kommunistlikku parteid korrale kutsuda.

Kui Briti peaminister Margaret Thatcher alustas 1980ndate alguses läbirääkimisi Pekingiga, mille tulemusena loodi 1997. aastal Hongkongi erihalduspiirkond ja kehtestati «ühe riigi, kahe süsteemi» poliitika, siis juba kahtlustati, et vastaspool ei pruugi kokkuleppest kinni pidada. Mõnikümmend aastat hiljem, majandusliku võimsuse kasvades, nägigi Hiina soodsat võimalust oma jõu demonstreerimiseks.

Iga selline katse, kus vaadatakse seadustele läbi sõrmede, viib riikidevahelise suhtluse suurema kaose poole. Hiina võib tahta ebamäärast olukorda kasutada veelgi ambitsioonikamate plaanide elluviimisel. Näiteks kuulub Hongkongile palju väikseid tehissaari Lõuna-Hiina meres. Kui Hiina peaks autonoomse riigi lõplikult enda külge liitma, siis võib ta soovida laiendada ka oma territooriumi majanduslike vete arvelt. Löögi alla satuks globaalne meresõiduvabadus, millel oleksid otsesed tagajärjed USA ja Euroopa majandusele, sest ainuüksi üks kolmandik meritsi veetavast kaubast käib läbi Lõuna-Hiina mere.

JUHTmõte

Kui läänemaailm tervikuna ei suuda Hiinast lähtuvale ohule reageerida, siis ühel hetkel tuleb meil muret tunda oma vabaduste pärast.

Samuti võime mõelda, et inimõigusi piiratakse ka meile palju lähemal asuvates riikides, näiteks Aljaksandr Lukašenka juhitud Valgevenes, kuid see teadmine ei tohiks pisendada Eesti fookust universaalsete õiguste eest seismisel ka mujal. Oleme üsna kõrgel diplomaatilisel tasemel hukka mõistnud valgevenelaste peal toime pandud vägivalla, kuid sama jõulist näpuvibutust ei ole olnud Hongkongis toimuvale.

Eesti esindajad on küll kritiseerinud ÜROs oma avaldustega Hiina tegevust, kuid sellele ei ole järgnenud konkreetseid sanktsioone. Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid on seni reageerinud kõige teravamalt, et mõjutada vabadust piiravaid inimesi. Viimane on kehtestanud sanktsioonid näiteks Hongkongi liidrile Carrie Lamile ja veel kümnele kõrgele ametiisikule, ent needki sammud ühes teiste vastumeetmetega ei ole seni otsest tulemust andnud. Vaja oleks palju tõhusamat paketti, millega oleksid päri kõik demokraatlikud lääneriigid.

Ühtsema seisukohani jõudmist on takistanud eri riikide huvid Pekingi võimuesindajatega läbikäimisel. Hiina on taibanud, et majandusliku sõltuvuse tekitamise kaudu on võimalik lüüa kiilu vaba maailma sees ning saavutada sel moel oma geopoliitilisi eesmärke.

Kui sinna lisada veel kõrgtehnoloogiliste seadmete kasutamine jälitustegevuses, siis võib valedes kätes tõelisuseks saada George Orwelli utoopiline maailm, kus Suureks Vennaks kehastunud Hiina kommunistlik partei otsustab oma hoobadele tuginedes, kuidas on paslik millestki mõelda. Kui lääs tervikuna ei suuda Hiinast lähtuvale ohule reageerida, siis ühel hetkel tuleb hoopis meil muret tunda oma vabaduste pärast.