«Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel

«Õitsev meri». Taluõue muudavad teatrilavaks paar kaldpinda ja kummulikeeratud paat.  Foto: Mari-Liis Nellis

Tänavusel säästlikul teatrisuve kaardil kütkendasid teistest enam kaks lavaseadet eesti kirjandusvaramu kaugematelt riiulitelt: Henrik Visnapuu 1939. aastal kirjutatud, ent alles nüüd Luunja rahvamajas esmalavastuseni jõudnud «Keisri usk» (lavastaja Raivo Trass) ning Saaremaal Mihkli talumuuseumi õuel Kuressaare teatri egiidi all etendunud August Mälgu «Õitsev meri» (romaani esmatrükk ilmus 1935) Madis Kalmeti lavastuses.

Osalt ajendas tähelepanu teritama ainuüksi vanema omaklassika üpris kitsi esindatus meie teatripildis, kus tegelikult kõik, mis jääb väljapoole Tammsaare, Lutsu või Kitzbergi kooliklassikaks saanud pärandit, tundub paraja avantüürina: kuidas haakida postdramaatilise elutunnetuse ja -tuksatusega kõik need lõppematud lüroeepilised jorutused? Kuidas suhestada füüsilise teatri arsenaliga rehetarede romantika?

Mõlemal juhul oli tegemist autori nn (kodu)kohapõhise projektiga. Visnapuu on Luunja ilmselt kuulsaim suurmees, Mälgu sünnikodu Koovi külas lahutab Mihkli talumuuseumist paarkümmend kilomeetrit. Mõlema lavastuse arvukas näitetrupis kohtab segiläbi noori ja vanu, kooli ja koolita näitlejaid. Stilistiliselt ühendab mõlemat mõõduka leegiga hubisev (rahvus)romantiline vaim, mis maha rahunedes muutub mõtiskluseks eesti inimese kohast, suurusest ja vaimust ühe või teise ajastu murdejoonte valguses.