Juhtkiri: kõva käe üksindus

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Tihhanovskaja toetus oli vaatlejate sõnul kasvanud mäekõrguseks
• Valgevenest võib saada Venemaa osa, kui Lukašenka jätkab vanaviisi
• Euroopa Liit peaks diktaatorile koha kätte näitama

Valgevene presidendi valimiste eel olid analüütikud üksmeelel, et Aljaksandr Lukašenka vormistab endale valimisvõidu, kuna valimised ei ole vabad ning riigi jõustruktuurid ja ametnikkond on vajalike valimistulemuste kindlustamiseks mobiliseeritud, ning teiseks, et see võit on tegelikult 26 aastat võimul püsinud Euroopa viimasele diktaatorile sisuliselt kaotus.

Veelgi olulisem muutus on aga toimunud Valgevene rahvaga. Kuigi usaldusväärseid avaliku arvamuse uuringuid pole seal enam aastaid korraldatud, on nii kohalikud kui lääneriikide eksperdid paljusid vaatlustulemusi analüüsides leidnud, et Lukašenkat võib toetada vaid viiendik rahvast. Vastaskandidaadi Svjatlana Tihhanovskaja toetus on kohalike vaatlejate hinnangul kasvanud lühikese ajaga mäekõrguseks võrreldes presidendi omaga ning ta oleks pidanud saama vähemalt kolmveerandi valimaskäinute häältest. Seda kinnitavad ka Valgevene välissaatkondades valimistel osalenute lävepakuküsitluste tulemused, mille alusel võib öelda, et Lukašenka ei saanud kusagil üle veerandi häältest.

Aljaksandr Lukašenkat ei kadestaks ilmselt keegi, sest kuigi ta on näiliselt taas ülekaalukalt presidendiks valitud, ei ole tal enam käike, mida astuda. Ilmselt tahaks ta jätkata samamoodi nagu siiani, juhtida riiki nagu sovhoosiesimees telefonikommutaatori kaudu keeldude ja käskudega ning müüa vaheltkasuga edasi Venemaa gaasi ja naftat. Aga sellise tee lõpus terendab Valgevene muutumine Venemaa osaks. Kuid Lukašenka tahaks ikkagi olla president, mitte Venemaa lääneprovintside kuberner. Teise võimaluse ehk suhete arendamise läänega on president juba ammu maha mänginud, sest too maailm on jäänudki endisele parteifunktsionäärile võõraks ja arusaamatuks. Oma kohta veriste diktaatorite Valhallas on ta nüüd kindlustamas, vangistades teisi kandidaate ja nende meeskonnaliikmeid, tallates maha ka kõige elementaarsemaid valimiste korralduse reegleid ja võltsides kohati naeruväärselt labasel viisil valimiste tulemusi. Lukašenka režiim on valimistega ka varem susserdanud, kuid palju mõõdukamalt.

Euroopa Liidul tuleks seekord olla otsustavam ajast ja arust diktaatorile koha kätte näitamisel ning Valgevene kodanikuühiskonna toetamisel.

Soodsad tuuled režiimi jaoks lõppesid, kui Venemaal kadus tahtmine jagada maailmaturul langenud naftahinna tõttu oma energiakandjate tulusid Valgevenega, ning olles takerdunud Ukraina-vastasesse agressiooni, vajaks ta Valgevenet põhjapoolse platsdarmina Ukraina kägistamiseks. Ilmselt on oma osa ka lääneriikide passiivsusel ja pilgu ära pööramisel Venemaa jõupoliitikalt naabrite suhtes, see annab sõjakale režiimile märku, et võib veel ühe naaberriigi võimaluse korral alla neelata.

Protestid valimistulemuste rämeda võltsimise vastu võivad seekord kesta kauem ja olla palju otsustavamad kui varem. Valgevenes lähevad nüüd protestidega kaasa ka need, kes on varem olnud leplikult nõus stabiilsuse nimel kõik režiimi veidrused ära kannatama. Me näeme veel ühe postsovetliku diktatuurirežiimi agooniat, mis ei kujune loodetavasti väga veriseks. Euroopa Liidul tuleks seekord olla otsustavam ajast ja arust diktaatorile koha kätte näitamisel ning Valgevene kodanikuühiskonna toetamisel.