Lemmit Kaplinski: peatagem raudtee elektrifitseerimine

Lemmit Kaplinski. Foto: Mana Kaasik

Vesiniku­tehnoloogia kasulikkusest kirjutab Tartu linnavolikogu esimees Lemmit Kaplinski (SDE).

Möödunud aastal tegi valitsus otsuse elektrifitseerida reisirongiliiklus eeldatava kogumaksumusega kuni 450 miljonit eurot ja kuulutas sel kevadel välja ka vastava projekteerimise riigihanke. Raudtee elektrifitseerimine aitab täita eesmärki jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni ja pealtnäha on otsus tervitatav. Siiski on Eesti Vesinikutehnoloogiate Ühing koos erinevaid teadlasi koondavate organisatsioonidega teinud valitsusele ettepaneku otsust kaaluda ning enne ehitushanke väljakuulutamist analüüsida ka alternatiive. Samasugust sõnumit kannab mitme kohaliku omavalitsuse pöördumine. Milles on asi ja mida peaks riik siinkohal kaaluma?

Vesinikust on viimasel ajal palju räägitud – nii Brüsseli koridorides meie energiavoliniku suu läbi kui ka erinevate lehtede veergudel, vesinikust rääkima on kutsunud oma juhtkirjas ka Postimees. Vesinik ise on kerge ja suure kütteväärtusega gaas, mille varud on ammendamatud. Vesinik põleb täiesti puhtalt, ainsaks jääkproduktiks on vesi ja sellisena on tal suur potentsiaal alternatiivse kütusena. Oluline on aga mõista, et vesinik ei eksisteeri puhtal kujul, seda ei ole võimalik ammutada ega kaevandada. See ei ole energiaallikas, vaid energiakandja, mille tootmiseks on vaja kulutada omakorda energiat või sünteesida seda mõnest teisest energiakandjast. Üheks olulisemaks tooraineks vesiniku tootmisel on maagaas, see protsess tekitab aga CO2 emissioone ega ole seega kliimaneutraalsuse seisukohast arvestatav. Keskkonnavõtmes vesinikumajandusest rääkides peetakse silmas vesiniku tootmist elektrivooluga veemolekulide lõhustamise läbi ehk vee elektrolüüsi.