Kristina Herodes: Litsid ja lollid

Kristina Herodes:  Olen suurema osa elust olnud ühe või teise targema vaates kas lits või loll. Võiksin end selles vallas lausa kompetentseks pidada. Foto: Säde Külaots

Kontsaklõbinal ja mitte ülemäära pikas seelikus elust läbi kepsutades kohtud sa paratamatult nende kahe mõistega. Kelle kohta need käivad? Loomulikult minu. Olen suurema osa elust olnud ühe või teise targema vaates kas lits või loll. Võiksin end selles vallas lausa kompetentseks pidada. Kahjuks aga ei tee see mind ühelgi moel eriliseks.

Sest kõik naised on litsid või lollid. Enamik lausa nii võimekad ja väljapaistvad, et väärivad kaht tiitlit korraga. Mille eest? Ole oma seksuaalsusega sina peal, avatud suhtleja ja ehtnaiselikult edev, ning kui sa seda kõike ei varja ega salga, oled selge lits. Paista veidikenegi välja, naera keskmisest rohkem, armasta oma tööd, selle asemel et jaurata raskest elust ja ülitähtsatest ülesannetest – loll. Eriti kui oled juhtumisi naine. Ühele juuksed, teisele ajud, õiglus on majas.

Mida hirmunum ja õnnetum mees, seda litsimad ja lollimad on tema maailma sattuvad naised. Ja ma ei ütle siinkohal sugugi, et see mees oleks halb.

armukadedusest puretud mehe kõrval võib naine muutuda nii halliks kui tahes – litsiks jääb ta ikka

Oma tarkust peab tõestama ainult see, kes selles ise kahtleb. Mind lõbustavad väga olukorrad, kus teise teravat taipu alahinnates poeb fassaadi tagant arglikult välja päris inimene. Ta söandab seda teha, kuna peab sind rumalamaks, seega ohutuks. Olen väga tänulik kõigile, kes mind blondiks pidades on mulle inimeste tundmist õpetanud. Ma ei pane pahaks ka neile, kes ei näe seksuaalsusest sügavamale. Igaühele võimetekohane vaade.

Kellele kuulub inimese seksuaalsus? Paarisuhtes tekib tihti petlik tunne, et see kuulub partnerile. Ei kuulu, ei mehe ega naise puhul. Seksuaalsus on olemuselt vaba nagu tuul või metsik kärestik. Kui soovid seda omada, lülitub see välja. Kui summutad oma säravat kallimat, siis tegelikult vaigistad sisemist hirmu. Kurb, kui see korda läheb. Kustunud tulega kaaslane ei tee õnnelikuks ei sind ega kedagi teist. Ja hullem veel, armukadedusest puretud mehe kõrval võib naine muutuda nii halliks kui tahes – litsiks jääb ta ikka.

Milleks armukadestada kübekest juhuslikku soojust, mille keegi teine kinni püüab, kui ise saad terve ilutulestiku? Ja samuti küdeva kamina. Päikesekiiri pole mõtet piirata.

Vaba energiaga naine on nagu lamp – kärbsed lendavad alati valguse poole. Kui see teeb ärevaks, on võti teises pooles, kes peab end ebapiisavaks. Aga hei, sa pole head suhet ju ostnud või pettusega saanud. Naine on ise sind valinud, ülendanud oma elu kangelaseks ja kuningaks. Kas sa tõesti eelistad kärbes olla?

Ja veel üks asi, mida paljud mehed ei tea. Mõni usub, et alandades teisi naisi ja ülistades sind, teenib ta plusspunkte. See on suurim möödalask üleüldse! Ükski naine ei austa meest, kes ei austa naisi. Halvusta oma eksi, sõbrannat, mõnd seltskonnatähte või ole lugupidamatu oma emaga – sa hävid hetkega ja seda enam heaks ei tee.

Kui ikkagi on kange kihk õrnemale soole alandavaid silte külge riputada, siis võta teadmiseks: meil on sellest juba ammu suva. Solvaja saab solvata ainult ennast. Äkki oleks aeg vaadata, miks? Kus on peidus alla surutud valu, vihana väljapääsu otsiv hirm? Naiste verbaalne nüpeldamine võib korraks olla päris mõnus ja vabastav, aga see ei aita. Aitab ainult see, kui õppida iseennast heas valguses nägema ja tunnustama. Siis kaob vajadus teisi endast madalamaks suruda.