Läbi bürokraatia kadalipu inimtühjale Kreetale

Kohalikud elanikud naljalt keskpäevase kuumuse ajal päikese kätte ei tule ja eelistavad olla varjus. Foto: Andres Einmann

Juuli keskel Kreetale sõitma hakates tuleb arvestada harjumatult bürokraatliku asjaajamisega. Enne väljalendu tuleb täita hulk deklaratsioone, mida nõuavad nii Kreeka riik kui ka lennufirma. Nagu elu näitas, aitab vajalike paberite õigeaegne täitmine säästa hulga närvirakke.

Koroonaviiruse leviku ­tõttu on tänavu juulis Kreetal vaid vaevalt veerand tavapärasest turistimassist. Kohalikele valmistab see meelehärmi, kuid saare külastajal on luksus vaadata ringi ilma läbi inimeste hordide trügimata ja järjekordades seismata.

Kreeka lubab puhkajaid riiki jälle alates 1. juulist, kuid tingimusel, et reisija peab vähemalt 48 tundi enne riiki saabumist täitma internetis deklaratsiooni, kuhu tuleb muu hulgas märkida oma asukoht Kreekas olles ning vanduda, et tal pole koroonaviirust ja ta pole viimase 14 päeva jooksul ühegi viiruskandjaga kokku puutunud. Pärast deklaratsiooni täitmist lubab veebileht saata enne reisi algust meilile QR-koodi, mis on riiki pääsemise eeldus.

Reede hilisõhtul, vaevalt 12 tundi enne väljalendu ei ole koodi ikka veel saabunud ja hinge poeb väike ärevus. Tekib mõte: «Kas ma vajutasin kogemata linnukese valesse kasti?» Kaasa ei aita ka lennupiletile trükitud hoiatus, et ilma koodita Kreekasse ei lasta ja koodituid ähvardab riiki saabumisel kuni 500-eurone trahv. Leedu ajakirjanikud, kellega pean Kreetal kohtuma, kinnitavad, et ka nendeni pole QR-kood jõudnud. «Vähemalt pole ma ainus,» rahustan ennast ja lähen magama. Hommikul ärgates esimese asjana oma e-kirju vaadates selgub, et öösel on kood siiski pärale jõudnud. Kuigi koodi võib näidata ka tele­foni ekraanilt, käin enne lennujaama minekut igaks juhuks toimetusest läbi, et see paberile välja printida.