Sedapuhku saab olema raskem, sest kevadist Eestit pole enam

Pildil Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba.  Foto: Sille Annuk

Nõukogude ajal oli populaarne anekdoot, milles üks miilits pärib teiselt, mida küll kolmandale miilitsale sünnipäevaks kinkida. «Kingiks raamatu,» pakub ametivend. «Ei, see ei lähe mitte, sest raamat tal juba on,» laidab küsija pakutu maha.

See lugu meenus mulle, kui lugesin Tartu Postimehes Janno Zõbini sulest ilmunud kiir­ülevaadet sellest, kui vähe ta teisipäeval kesklinnas kaitsemaske kandvaid inimesi kohtas. Nimelt teatas üks kena vanem proua, keda Zõbin kõnetas, sarnaselt anekdoodi-miilitsaga, et temal on mask kodus olemas küll ja ta kavatseb selle lähipäevil ette panna.

Ühe inimese kommentaari põhjal ei saa muidugi teha lõplikke järeldusi masside teadlikkuse kohta, kuid kui lisada siia viimaste päevade ajakirjanduslikes ööreportaažides esinenud uljaste tegelaste repliigid, millega näomaski kasutamist naeruvääristatakse ja koroona ohtu alatähtsustatakse, saame kokku üsna kõhedust tekitava indikaatori. Paljud meie inimesed ei tea endiselt, kuidas koroonaviiruse tõkestamiseks tuleks käituda: paljudele pole kohale jõudnud, et ühest maskist pole tõsise puhangu keskel suurt tolku – neid peab olema varuks hulgi.

Lisaks on osa noori võimalike piirangute vastu juba ette väga trotslikult häälestunud.

See kokku muudab teise koroonalaine kontrolli alla saamise eriti keeruliseks.

Vaevalt pidanuks meil juba juunis ja juulis kehtestama avalikes asutustes näomaski kandmise kohustuse. Toonaseid nakatumisnäitajaid arvestades olnuks see ehk tõesti liigne ahistamine. Aga viimaste päevadega on pilt palju muutunud ja kui mitte üleeile, siis eile olnuks küll viimane aeg asuda inimesi süstemaatiliselt reeglite võimalikuks karmistumiseks häälestama.

Siit paistab poliitikutele ja terviseametnikele suur proovikivi: kuidas tuua ühiskond tervikuna tagasi ühe eesmärgi taha, panna kõik koos haigust maha suruma.

Ja kui see karikas peaks ikkagi meist mööda minema, siis küllap jagub meile ka aega rõõmustada ja tagantjärele tark olla.

Seda Eestit, mida nägime kevadises eriolukorras, ei ole enam – on tüdinum, vähem alalhoidlik ja killustatum Eesti. Ehk isegi konfliktsem Eesti.

Eile oli esimene päev, mil terviseamet ei seostanud enam kõiki uusi sisemaiseid nakatumisi Vabanki koldega. See oli eriti alarmeeriv moment, sest andis aluse küsida, kas meil ongi nüüd asi käest läinud. Seepärast peab üle Eesti tärkama valmidus taas mõneks ajaks kodukontorid sisse seada ja klubipeod ära jätta. Koroona pole enam üksnes Tartu mure.

Vaim tuleb valmis panna. Ja kui see karikas peaks ikkagi meist mööda minema, siis küllap jagub meile ka aega rõõmustada ja tagantjärele tark olla.