Kerttu Kirjanen: kampaaniad ei aita kihutamise vastu

Kerttu Kirjanen. Foto: Konstantin Sednev

Ilusal teisipäevasel päeval ­otsustan randa minna. Sõidan mööda kitsast maanteed, kus vahelduvad tihti 70 ja 90 piirangu ala. 70 alasse jõudes ­võtan eeskujulikult kiiruse maha. Minu ­taga on mitu minutit sügelenud üks punane Ford, kes sõidab nüüd vastu tulevast ­autost hoolimata minust mööda. Vaatan sellesse autosse ja näen, et seal istuvad ema ja pisike laps, kes vaatab hirmust kangena vastutuleva auto esitulesid. Napikas!

Selliseid napikaid näeb aga igal pool, eriti suurtel maanteedel. Näiteks ei ole ma kunagi kuulnud ­ühtegi inimest rääkimas, kuidas talle Tallinna-Tartu maantee meeldib ja kuidas ta seal sõitmist naudib. Vastupidi, ­kuulen alatasa, kuidas see kõigile peavalu valmistab ning kuidas see maantee on ohtlik. Vale! Mitte ükski tee ise ei ole ohtlik, ohtlikud on inimesed, kes seal sõidavad.

Ma tahaksin teada, mis toimub ühe inimese peas, kes peale oma elu riskib ka teiste, eriti lapse eluga? Milline on sellise inimese mõtteprotsess? Kas mõeldaksegi lihtsalt, et vast ei ole hullu, mina ju avariisse sattuda ei saa?