Tsehhitöölise karjäär algab raputades

Tartu Postimehe reporter Vilja Kohler käis pesumajas Rea uut ametit õppimas. Kõigepealt tuli tal selgeks saada pesuraputamine. Nagu tõsisest näost näha, polnudki see sama lihtne nagu väikese uudise kirjutamine. Foto: Kristjan Teedema

Musta pesu olen kodus ning ajalehes pesnud küll ja nii olengi kindel, et saan pesumajas hakkama. Rea rahvas on lahkelt nõus mind proovile panema. Pesunaise õpilaseks minnes kujutan ette, kuidas ma suure trükimasina ehk kalandriga linu triigin, ikka niuh ja näuh.  

Aga võta näpust! «Masinate juurde me kedagi, ka teid, esimesel päeval ei lase,» teatab pesumaja Rea müügijuht Ellika Kall ja vaatab mõtlikult mu kõrge kontsaga saapaid. Luban, et ei hakka kontsade pärast virisema ja Ellika Kall võtab mu tsehhitöölise õpilaseks.

Reas on pesunaised tsehhitöölised, kes peavad oskama kõiki töid. Esimesena tuleb omandada pesuraputaja amet, mille näitab mulle ette Rea tootmisjuht Tuuli Mäekala. Saan kaks tühja käru ning masinatäie-kärutäie turismitalu käterätte, linu ja padjapüüre, mis kuivana kaalusid 40 kilo.

Kiuslikud linad

Ühe käru otste peale tuleb lahti raputada kalandrisse minevad linad. Süsteem käib nii: võtad lina pikemast servast kinni, raputad selle pea kohal sirgeks, paned käru otsale, keerad lina pooleks ja sätid pealmise poole nurgad enam-vähem täisnurkselt kõige peale. Neist nurkadest võtavad kalandri taga töötavad inimesed lina kinni, nii läheb neil töö kiiremini.

Teise käru otstele tuleb lahti raputada padjapüürid, kuivatisse minevad froteekäterätid võin niisama kärusse lennutada. «Padjapüürid tuleb kõik ühtepidi seada ning klapp ja nurgad on vaja korralikult lahti raputada,» õpetab Tuuli Mäekala. «Muidu pressib kalander neile kortsud sisse ja siis pole klient rahul.»

Hakkan pihta. Puhas pesu lõhnab mõnusalt ja käterätte on lõbus kärusse lennutada, tabavusprotsent on sada. Ka padjapüürid on käkitegu: käed kõrgele üles, hooga alla, raps ja valmis! Veri hakkab soontes liikuma. Mõtlen, et pesumaja on tore koht, sest siin makstakse inimesele enda liigutamise eest peale.

Tipin oma kontsadega muudkui esimese käru juurest kolmanda manu, sest kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. Varsti hakkab peale käte ja jalgade tööle ka pea: korjan hunniku padjapüüre sülle, lähen kolmanda käru juurde ja raputan need seal ära. Oma jalad ja kontsaplekid ikkagi.

Aga need linad, need ei lähe kohe mitte. Sikutan kärust välja, tõstan üle pea, raputan, laotan käru otsale pooleks, keeran ühe nurga, keeran teise nurga ja alustan otsast peale – maa külgetõmbejõud, va sunnik, tõmbab puhta lina otsi põranda poole, aga sellel ei või juhtuda lasta. Teen midagi valesti, aga ei taipa, mida.

Kemplen linadega edasi ja mõtlen, et nende pärast jääksin pesumajas töötades nälga. Ja kui nii jätkan, siis jätan ka kalandri nälga. Nagu päästeingel tuleb mu kõrvale pesu raputama tsehhitööline Nadežda Naumotškina, omadele Nadja. «Tõstad üles, siis hops, viskad käte peale ja paned kärus kokku,» õpetab ta lahkelt. «Näe, viuh ja viuh! Seda tööd oskab iga naine.»

Teen kobamisi järele. Ahhaa, lina tuleb kergelt kortsu jätta, asi hakkab edenema, ka minu käru sisu väheneb. Just siis tuleb kohustuslik kümneminutiline paus. Selliseid pause on kella kuuest hommikul poole kolmeni päeval kestva vahetuse ajal mitu. Lõunaajal tehakse pooletunnine paus.

Samamoodi töötab teine vahetus, mis alustab lõuna paiku ja lõpetab õhtul kell kaheksa. «Inimesed töötavad masinatega ja sellepärast tuleb pause teha,» selgitab Ellika Kall puhkeruumis, kus saab kohvi teha ja diivanil pikutada.     

Uurin, kui palju ma pesumajas teeniksin. Reas on miinimumpalk, lisandub väike preemia, selgitab müügijuht. Mida rohkem tööd, seda rohkem töötunde ja ka rohkem palka. «Annaksime inimestele palka juurde, aga raha pole kuskilt võtta,» ütleb Rea pesumaja omaniku ASi REA AV juhatuse liige Viktor Konošin. «Kliendid tahavad odavat hinda, aga vesi ja elekter maksavad omajagu. Võiksime kaks korda rohkem pesu pesta, kuid konkurents on suur, tööd pole piisavalt palju.»

Oskus tuleb praktikaga

Pärast pausi läheb mul linadega paremini, ongi esimene käru tühi. Õnneks ma ei vaadanud, kui kaua aega läks. Vilunud tsehhitöölised raputavad käru pesu ära 10–15 minutiga, ütleb Nadja.

Teise käru tühjendan 19 minutiga. Aga pagan, linad ähvardavad käru serva pealt maha kukkuda, sest olen ladustamisel teinud tehnoloogilise vea. Nadja aitab virna kindlaks kohendada ja lohutab: «Oskus tuleb praktikaga. Kui ühe korra valesti teed, siis enam ei eksi.»

Järgmise käru värvilist pesu raputame Nadjaga kahekesi üheksa minutiga. Tempot võtavad maha tekikotid ja värvilised linad, millel unustan järjekindlalt mustriga poole enda poole keerata. Teeme veel kolm-neli käru ning patrame maast ja ilmast. «See on hea nüri töö, saab oma mõtteid mõelda,» ütlen Nadjale. «Mul polegi enam oma mõtteid,» naerab Nadja, kes on pesumajas töötanud hulk aastaid.

Just siis, kui mul on pesuraputamises väike kindlus tekkinud, paneb tootmisjuht mind uuele tööle. Kokku tuleb panna kärutäis kuivatist tulnud sooje valgeid froteekäterätikuid ja saunalinu.

See töö läheb mul libedamalt, kuigi aeglaselt, Nadja virnad on minu omadest poole kõrgemad. Just siis, kui hakkab villand saama, tuleb lõunapaus ja mu prooviaeg lõpeb.

Töö pärast võiksin järgmisel päeval pesumajja tagasi minna, sest miski seal konti ei murra ning ilus tulemus on kohe näha. Veidi kahju on masinatest, mis jäid proovimata. Aga tühja kah, nädalavahetusel olen kodus jälle kuningas-pesunaine, kes teeb kõik otsast lõpuni ise. 

Arvamus