Kui rääkida Eestis sõudmisest, on vaikimisi saanud normiks, et selle all peetakse silmas paarisaerulisi paate. Säärase olukorra on põhjustanud 21. sajandi medalisadu, mille põhisüüdlaseks on omal ajal alaliidu presidendi Rein Kilgi poolt Pühaks Lehmaks ristitud neljapaat, mis on eesotsas olümpiapronksiga toonud meile tiitlivõistlustelt kümme medalit.
Kunagi oli olukord aga hoopis vastupidine. Nõukogude ajal askeldasid Maarjamaa paremad pojad just üksikaerudega, mille krooniks oli Raul Arnemanni olümpiapronks 1976. aasta Montrealist. Miks on aga läinud nii, et üksikaer pole Eestis enam nii hinnas?