6. august 1940: eesriie langeb

Johannes Lauristin (vasakul) ja Johannes Vares-Barbarus Eesti NSV delegatsioonis Moskvas juulis 1940. Foto: Tartu linnamuuseumi fotokogu

Toompeal 22. juulil 1940 vastu võetud otsus Eesti astumisest NSV Liitu – õieti küll sellekohane palve NSV liidu Ülemnõukogule – tähendas, et 1939. aasta sügisel alanud poliitilis-juriidilises näitemängus jäi etendada vaid lõpustseen: eestlaste «palve» rahuldamine palavate kiiduavalduste, orkestrihelide ja lillekuhilate saatel, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Kui jätta kõrvale üks teine lõpustseen, president Pätsi ametist mahavõtmine 23. juulil. President oli soovinud tagasi astuda juba 21. juulil, kuid mingil põhjusel käskis Ždanov teda veel kaks päeva ametis hoida, misjärel Päts oma Kloostrimetsa tallu tõmbus. Sealt küüditati ta nädal hiljem koos perega Venemaale. Kurioosne, et presidendi ametikoht säilis veel pärast sedagi.

Nõukogude Liidu Ülemnõukogu istungjärk pidi algama 1. augustil 1940. Niisiis asus 29. juulil kell 9.10 Tallinnast Moskvasse teele erirong, pardal võltsriigikogu valitud delegatsioon eesotsas peaministri ja presidendi kohusetäitja Johannes Varesega. Rongisõitu võiks tänapäeval nimetada pidulikuks häppeningiks, seda saatsid jaamades arvukad installatsioonid, mille keskmes asus suur Stalini pilt, ja «eestlasi» õnnitlema tulnud rahvahulgad. Ehk nagu selle kohta on öeldud: delegatsiooni sõit toimus täie idamaise kärarikkuse ja kirevusega.