Jüri Raidla: Üha enam inimesi on leidmas teed tagasi juurte juurde

Jüri Raidla ütleb oma istutatud tammikust rääkides, et see on kujuteldamatult suur rahulolutunne, kui näed kolmeteistkümne aasta möödudes nii suuri ja tugevaid puid, kuhu tütrepojad võivad juba rahulikult otsa ronida, ilma et kellegagi midagi halba juhtuks. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Taasiseseisvunud Eesti esimene justiitsminister Jüri Raidla on siiani meie üks hinnatumaid õiguseksperte ja põhiseaduse üks arhitekte, kelle nõu kuulab ka valitsus ja keda on peetud üheks riigi targimaks meheks üldse. Vähesed teavad, et tal on selle kõige kõrval ka tugev seos eluga maal.

Pakkusite tänasele intervjuule esmapilgul veidi kummalise tunnussõnumi. Mida taasjuurdumise all mõtlete?

Oleksin selle märksõna välja pakkunud sõltumata koroona mõjust meie praegusele olemisele ja tegemistele. Koroona on vaid kiirendanud seda, mida ma nimetan taasjuurdumiseks, sest see on surunud inimesi linnast maale. Kui milleski erakordselt halvas otsida killukest head, siis inimeste maale siirdumises tuleb igal juhul näha plussi.

Eesti rahva enamiku juured on maal. Linnarahvaks oleme püüdnud hakata või saada alles suhteliselt lühikese lähimineviku jooksul. Sellest hoolimata on linnastumine toimunud väga kiiresti, natuke isegi ülejala. Linnastumise vastu ei ole mõtet sõdida, ühiskondliku arengu jaoks on tegemist justkui loodusseadusega, mida ei saa märkimisväärses ulatuses peatada.

Tegelda tuleb hoopis millegi muuga. Vältida tuleb linnastumisega kaasnevat maa ja maaelu hülgamist, maaga kokku kuulumise sättimist justkui teisejärgulisele positsioonile. Maaelu hülgamise vähenemise osas on viimase aastakümne pilt kujunenud lootusrikkaks. Üha suurem hulk inimesi, ükskõik kus nad ka elaksid või töötaksid, on leidnud või leidmas teed tagasi juurte juurde. Sinna, kust nad on pärit. Sinna, kuhu nad tegelikult kuuluvad. Olgu siis tegemist päriskodu või suvekodu või millegi kolmandaga. See polegi tähtis. Olulisem on see, et üha suurema osa rahva vaimsuses on olemise ja tulemise algpunkt muutunud taas väärtuseks omaette. Vaimne ja füüsiline juurte juurde tagasi pöördumine ongi see, mida nimetan taasjuurdumiseks.

Tegime kaks aastat tagasi Pärnu Postimehesse intervjuu teie rajatud, hoitavast ja arendatavast Raidla Tammikust. Selle käigus nägin eeskätt töiselt rassivat Jüri Raidlat, kes soovib Tammiku näol luua kodukohta midagi igavikulist.

Täpselt nii ongi. Kuid lisaks igavikulisuse loomisele on Raidla Tammikul minu jaoks veel mitu teist rolli. Tammik on mulle hobi, aga ka sõprade ja heade tuttavatega sotsiaalse suhtlemise gravitatsioonikeskus ning muidugi tähtis sünnikodu põlistamise instrument. Samuti on see minu jaoks õppematerjal, mille saan oma järglastele pühendada ilma ühtegi õpetussõna lausumata. Julgen loota, et Tammik kõneleb juba praegu sellest, kuid tulevikus kindlasti palju rohkem, kuidas on oleviku loomise ja mineviku säilitamise kaudu võimalik panustada tulevikku. Seejuures ilma vähimagi konkreetse kohustuseta oma järglastele. See viimati öeldu on eriti tähtis. Selliseid asju nagu Raidla Tammik ei tohi teha nii, et see tulevikus kedagi koormaks.

Tuleme maisemate teemade juurde. Mida tähendab aasta 2020 Raidla Tammiku jaoks? Mis tehtud, mis teoksil? Milliseid maatöid ise teete?

Tänapäeval on muidugi raske defineerida, mis asi on maatöö. Traditsioonilisi maatöid, nagu põlluharimist ja loomapidamist, ma praegu tõepoolest ei harrasta. Kuigi uhkustamise korras võin öelda, et olen neid kõiki teinud ja ilmselt oskaksin ka praegu. Näiteks hobuse rakendamine vankri või loo­reha ette on mul kindlasti meeles. Poisikesepõlves olid minu põhilised mänguasjad päris masinad ja tööriistad, millega mängimise asemel tegin päris tööd. Tammiku pidamine on mul võimaldanud nende mänguasjade juurde tagasi tulla ja taas teha sedasama päris tööd päris traktorite, päris masinate ja päris tööriistadega. See jutt võib ju tunduda nostalgia veeretamisena, kuid minu jaoks on selles taas kord mängus seesama juurte juurde naasmise ehk taasjuurdumise teema.

Ühe endise talukoha korrashoidmine, kui sellele lisandub veel üha suuremaks muutuva tammiku hooldamine ja arendamine, kätkeb endas nii palju tööd, et sellega võiks sisustada kogu oma aja. Olete jätkuvalt tegevadvokaat. Kuidas leida tasakaalupunkt kõigi nende valdkondade vahel?

Eks ma seda pidevalt otsingi, teadmata, kas päris õige punkti kunagi üles leian. Seda enam, et aastate ja olude möödudes vahetab tasakaalupunkt pidevalt asukohta. Küll tean aga seda, et tasakaalupunkt on mul õiges geomeetrilises piirkonnas, mille asukoha avaldan vastuses viimasele küsimusele.

Konkreetselt on sel aastal Tammikus palju tehtud. Elektritaristu on suures osas ümber ehitatud, muruhooldamise korraldus uuendatud ja 80 olemasolevale nimelisele tammele lisandub sel neli uut mulle olulise inimese nime kandvat tamme.

Mis see on, mida Tammikus teete, kas töö või puhkus? Mis see üldse ühele tippjuristile annab?

See on füüsiliselt kurnav töö, kuna pean seda tegema pideva ajasurve all ehk teisisõnu tööd tuleb teha kiiresti ja intensiivselt. Kuid see pole peamine. Peamine on see, et tegemist on vaimselt vabastava ja lõõgastava hobiga, järelikult on see puhkus.

Mis see mulle annab? Materiaalselt ei anna see mulle mitte midagi, ainult võtab ja mitte vähe. See, mis ma Tammikust vastu saan, on vaimne ja moraalne. See on kujuteldamatult suur rahulolutunne, kui näed kolmeteistkümne aasta möödudes (Tammiku esimene istutamispäev oli 12. mai 2007) nii suuri ja tugevaid puid, kuhu tütrepojad võivad juba rahulikult otsa ronida, ilma et kellegagi midagi halba juhtuks. See on rõõm tehtust ja see on vaimustus jätkamise võimalustest. Rohkem ei olegi midagi vaja vastu saada, eelloetletud emotsioonid on piisavalt suur auhind.

Räägime mõne sõna maaelust ja seda mõjutavast poliitikast. Hiljuti täitus taasvabanemise valitsuse, kus teie kandsite justiitsministri portfelli, ametisse asumisest 30 aastat. Kas tollase valitsuse liikmena oskasite ette kujutada midagi sellist, mida täna nimetame maasika­skandaaliks?

Loomulikult mitte. Kui keegi oleks tollal rääkinud millestki, mis sarnaneb selle aasta maasikaskandaaliga, oleks tõenäoliselt talle kiirabi kutsutud. Sel ajal olid külm, nälg ja majanduslik kollaps tegelikult meie õuevärava taga varitsemas. Lisaks hädale ja viletsusele olid valitsuse laua peal aga sellised mastaapsed asjad nagu riikluse reform (NB! mitte riigireform tänase päeva tähenduses) ja omandi- ning maareform, muudest riigi ja ühiskonna elu ümber pööravatest asjadest rääkimata.

Kui keegi oleks tollal rääkinud millestki, mis sarnaneb selle aasta maasikaskan­daaliga, oleks tõenäoliselt talle kiirabi kutsutud. Sel ajal olid külm, nälg ja majanduslik kollaps tegelikult meie õuevärava taga varitsemas.

Eelöeldu ei tähenda sugugi seda, et ma nõndanimetatud maasikaskandaali teemal ironiseeriksin või seda alatähtsustaksin. Vastupidi. Ajad muutuvad ning probleemid ja teemad koos nendega. Tegelikult on maasikaskandaal lakmuspaberiks mitte ainult rahvuskonservatiivse ja liberaalse poliitika võitluse tallermaal, vaid ka Eesti majanduse pikaajalise konkurentsivõime ja perspektiivikuse suhtes. Nii nagu taasjuurdumise juures on tähtis tasakaalupunkti ülesleidmine, nii peab ka majanduspoliitiliste valikute tegemisele eelnema tasakaalupunkti otsimine ja leidmine.

Nüüd läks jutt jälle keeruliseks. Mida eelmise kommentaariga öelda tahtsite?

Häda on selles, et probleem on keeruline, mitte ainult jutt ei ole raskepärane. Eestis on palju töötuid. Samal ajal on mitmes majandussektoris viimastel aastatel traditsiooniliselt kasutatud välistööjõudu, seejuures ka sellist, keda rakendatakse vähest kvalifikatsiooni nõudvatel töödel. Välistööjõu kasutamine on olnud ettevõtjatele soodsam, kuna see on odavam võrreldes kodumaisega. Kuid mitte ainult. Odavat välistööjõudu on vajanud mitu majandussektorit tervikuna, tagamaks nende rahvusvahelise konkurentsivõime. Jutt ei käi ainult maasikakasvatamisest või põllumajandusest tervikuna. Probleem on tükk maad laiem.

Oletagem, et välistööjõule pannakse Eesti uksed täielikult kinni. Eesti tööjõud on kallim, lisaks on Eesti tööjõud teatavate tööde suhtes jõudnud õhtumaade kultuuriruumile omasesse mugavustsooni, kus teatavaid töid ei taheta teha isegi siis, kui kõvasti palka makstakse. Mis on tulemus pikemas perspektiivis? Mõned sektorid peavad oma kohvrid kokku pakkima, kuna rahvusvaheline konkurents röövib neilt eluõiguse. Tööta jäävad lisaks olemasolevatele töötutele needki kohalikud, kes selles sektoris seni tööd leidsid. Ja turult ostame ainult Hispaania või Poola reisiväsimust põdevaid maasikaid. Kas see saab olla eesmärk? Ilmselt mitte.

Teisalt ei saa aktsepteerida ohjeldamatu välistööjõu värbamisega kaasnevaid poliitilisi ja sotsiaalseid, võib-olla isegi julgeolekuga seotud ülemääraseid riske. Seega tuleb leida tasakaalupunkt liberaalse majanduspoliitika ja rahvuskonservatiivse riikluspoliitika vahel.

Kuulates seda arutlust tekib tahtmatult küsimus – ega Jüri Raidlal pole plaani poliitikasse tagasi minna?

Parafraseerides „Viimset reliikviat”, kommenteerin: „Mitu korda ma pean ühele ja samale küsimusele ei vastama!” Mina tegin valiku jaanuaris 1992, kui jalutasime koos Jaak Leimanniga nädal aega enne valitsuse langemist Toompealt alla. Enda arvates leidsin sel ajal oma tasakaalupunkti, mida on hiljem olnud vaja vaid väikeses ulatuses nihutada, kuid mitte muuta selle asukohta. See tasakaalupunkt asub kuskil kolmnurga keskosas, mille tippudes on perekond koos abikaasa, lapse ja lapselastega, Ellex Raidla advokaadibüroo ja Raidla Tammik. Rohkem tippusid kolmnurgal ei ole ja neid ei saa ka kuidagi juurde tekitada.