Kõrgrõhk­konnad ja äike

Äikesed ja sellega seotud ohtlikud nähtused tekivad eelkõige antitsükloni servaalal, iseäranis lääneservas, kus õhuvool lõunast, kagust või idast. FOTO: Arvo Meeks Foto: Arvo Meeks

Parasvöötmes on peamised ilmakujundajad kesklaiuste tsüklonid ja antitsüklonid. Juttu on viimastest: tõesti, mõnikord võib antitsüklon tuua meile sootuks äärmuslikud ilmaolud, lähiajaloost 2001. a juuli ja 2010. a suvi.

Tasub meenutada, et antitsüklon on kolmemõõtmeline suletud tsirkulatsiooniga õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja lõunapoolkeral vastupäeva. Selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige kõrgem. See tähendab üldjoontes seda, et kui antitsüklon on Eestist läänes, on ülekaalus põhjavool, kui idas, siis lõunavool, kui lõunas, siis läänevool, ja kui põhjas, siis idavool. Nende õhuvoolude omadused ja kaasatoodav ilm oleneb suuresti aastaajast.

Suvel on antitsükloni läänepoolse asetusega tavaliselt ilm jahe ja väga kuiv, ent mitte alati, eriti kui mängu astub tsüklon Venemaal – viimasel juhul võib olla ebapüsiv ilm sagedaste hoovihmade ja äikestega, rannikualadel pigem selge või vähemalt rahulik.

Hoopis teised lood on (või siiski võivad olla) siis, kui tegu on antitsükloni põhjapoolse asetusega, seda eriti kevadel mais ja suve hakul juunis, hiljem olukord muutub. Kui mais või juunis on antitsüklon Rootsi või Norra kohal, on ülekaalus idavool, võib olla ka kirdest. See tähendab tavaliselt kuiva ilma, sest mandri sisealadelt saabuv õhk on kuiv, samas ilm on sageli soe, vahel isegi väga soe, aga kui õhuvool on enam kirdest, võib olla jahe, isegi öökülmadega ilm (aprillis ja mais).

Eeskätt mais, aga ka juunis väärib eraldi tähelepanu antitsükloni põhjapoolne asend, kui rõhkkonna kese on Loode-Venemaa kohal. Sel juhul domineerib kaguvool, aga õhuvool võib olla enam lõunast või idast. Kuigi see õhumass tuleb samuti mandri kohalt, koguneb sinna niiskust, mis suurendab labiilsust (kalduvust äikeseks). Lisaks on see õhumass väga soe või kuum. Mai ja juuni kuumalained on sageli sellise sünoptilise olukorraga seotud, näiteks 2010., 2013. ja 2014. a mais, kui tuua vaid mõned näited lähiajaloost. Kui selline õhumass jõuab Eesti kohale, on oodata leitsakulist ilma sagedaste äikestega, eriti Ida-Eestis. Ka lihtsalt Venemaa kohal, st Eestist idas paiknev antitsüklon on tugevate kuumalainete ja äikeste soodustaja, ent pigem suvel, juulis ja augustis, aga võib olla muidugi ka varem.

Äikesed ja sellega seotud ohtlikud nähtused tekivad eelkõige antitsükloni servaalal, iseäranis lääneservas, kus õhuvool lõunast, kagust või idast. Sellises kohas koguneb soojust ja niiskust, samas on laskumisinversioon (pilvede ja äikese arengut pärssiv õhu laskumine) seal nõrgem. Kõige intensiivsemalt ilmnes selline olukord korduvalt 1998. a juunis ja 2010. a suvel, leiab hulgaliselt teisigi näiteid. Seega on ilmakujundamisel tsüklonid ja antitsüklonid omavahel põimunud.

Suvi on jõudnud poole peale: asume südasuve harjal. Suurbritanniat kimbutab talumatu kuumalaine: õhutemperatuur kerkib kohati 35 kraadini, aga meid vaevab mõõdukas südasuvine palavus, nii et üle 28 kraadi ilmselt loota ei ole. See sarnaneb 2004. aastaga, kui oli sarnane olukord. Kuu teine pool oli sajune, aga keskmisest märksa soojem. Kuidas sel korral, eks näis.