Tantsuline linnaplaneerimine: seinad üles laome, kopsime ja taome

Anonüümne ja diktaatorlik Aiapäkapikk. Foto: Kris Moor

Sõltumatu Tantsu Lava esimene suvelavastus «Aiapäkapikk» on abstraktne ja kummastav lugu, kuhu on kokku põimitud nii inimlik vajadus kogu aeg luua kui ka (sotsiaal)poliitiline kriitika. Lavastus paistab olevat äraspidine kriitika Tallinna ja teiste linnade ehitamistuhina pihta, mida on vürtsitatud tantsuga.

Tantsulavastus on selle kohta minu arvates muidugi pisut palju öelda, kuigi mingi graatsia selles siiski oli. Tantsu, mida tegelikult ju peaaegu polnudki, kaalus üles metafooriline ja krüpteeritud sõnum, mida «Aiapäkapikk» endas kandis.

Loo keskmes on kasvuhoone ehitamine, mida dikteerib kummalise maski taha varjunud Aiapäkapikk. Juhiseid jagab ta raadiosaate kaudu kanalil GnoomFM ning nõudmised on lihtsad: kaheksa nurka, 32 lauda ja alustada tuleb «vasakust kuradima nurgast». Taustal mängib tempo määramiseks hüpnotiseeriv muusika, mille järgi ehitajad seinu püsti hakkavad panema.