Postimehe dokk ⟩ Eesti mehe hämmastav lugu: ISISe kuulirahe alt pussitaja noa otsa Tartus

«Enda jaoks oli mul kolm granaati küljetaskus – igaks juhuks, et kui midagi enam teha pole, siis...» räägib Robert, kes läks 2014. aastal Süüriasse ISISe vastu sõdima ja liitus kurdide vabadusvõitlejate rühmitusega YPG. Minnes ütles ta sõpradele, et ilmselt nad selles elus enam ei kohtu.

Ometi õnnestus tal üle elada kõik sealsed sõjaõudused – snaiprina esimest korda inimese pihta tulistades, verd ja soolikaid nähes, lahingus kaaslasi kaotades, ise napilt kuulist pääsedes – ja seda vaid selleks, et tagasi kodulinnas Tartus pussitaja ohvriks sattuda ja seitse päeva koomas olla. Aga sellest kõigest järgemööda.

Robert on tagasihoidlik 28-aastane mees, kes endast palju rääkida ei armasta. Ta ütleb, et on üsna eraklik ja ka sõpru on tal vähe. Ütleb, et talle on iseloomulikud veidi ootamatud ja teistmoodi ettevõtmised. «Näiteks kord võtsin ette 30-kilomeetrise jalgsimatka Tartust Alatskivile, et allikast vett tuua,» räägib Robert, kellega kohtume ühes Tartu kohvikus. «Või näiteks lugesin ükskord ühe jutiga kuus ENEKEst läbi,» toob ta enda kohta veel ühe veidra näite.

Verd pole ta kunagi kartnud ning adrenaliinirohkeid olukordi võtab külma kõhuga. «Olen ratsionaalse mõtlemisega – ei lähe verest välja ja jään rahulikuks. Näiteks kui mu isa südamerabanduse sai, siis ma ei läinud paanikasse, vaid elustasin teda, kuni kiirabi saabus.»

Intervjuu andmine tundub tema jaoks siiski väljakutse. Ta on silmanähtavalt närvis, käed värisevad ja pilk eksleb mööda maad. «Üksi saan ma elus kõigega hakkama, aga kui inimesi on rohkem, muutun täielikult. Tuleb ärevus peale,» tõdeb Robert. See sotsiaalne häire – nagu ta seda ise nimetab – on teda saatnud terve elu. «Koolis käisin ainult kaks-kolm päeva nädalas, aga kuna hinded olid korras, ei saanud mind välja visata,» ütleb ta. «Mulle on alati meeldinud ennast proovile panna ja teha asju natuke rohkem ja teistmoodi,» sõnab Robert ja alustab oma lugu.

Robert YPG peakontori lähistel relvaga poseerimas. «Mul on seljas sealt suveniiriks ostetud T-särk. Mõni päev pärast selle pildi tegemist lahkusin Süüriast Iraaki ja siis tagasi Euroopasse,» ütleb Robert. Foto: Erakogu

Kauge sõda ja uued kummalised tuttavad

On aasta 2014. Süürias puhkenud kodusõda on saanud maailma suurriikide arveteklaarimiste tandriks. Pikaaegne diktaator Bashar al-Assad on koondanud väed riigi lääneossa, et mässulised jõuga maha suruda. Sellest on aga kirdes tekkinud võimuvaakum, milles näeb võimalust maailma suurim rahvas, kel pole kunagi olnud oma riiki – kurdid. Umbes 30 miljonit kurdi on jagunenud mitme riigi vahel, kuid võitlust iseseisvuse nimel alustatakse Süüria põhjaosas – piirkonnas, mida kutsutakse Rojavaks. Tavalist pereelu elanud kurdi naised ja mehed ostavad endale relvad ja koonduvad sõjalistesse üksustesse – naised YPJ ja mehed YPG (Inimeste Kaitse Üksus – toim) lipu alla. Nende peamine vastane on brutaalsusega kuulsust kogunud ISIS, kes samuti selles piirkonnas võimu ihkab.

Robert on Süürias toimuvat jälginud veebilehtede kaudu, kus sõjakoledusi ei tsenseerita. Kurdidel on ka tubli propagandameeskond, et maailma poolehoidu võita. Nende hääletoru läänemaailmas on ameeriklane Jordan Matson – esimene välisvõitleja, kes kurdidele vahatahtlikult appi läks. Robert jälgis tema tegemisi sotsiaalmeedia kaudu.

Samal ajal on Robert, kes armastab online-sõjamänge mängida, leidnud veebist uued tuttavad: Timuri, Jevgeni, Emilie ja teised, kes olid pärit Venemaalt, kuid käisid tihti Lätis. «Kord pakkusid nad, et saame Valgas kokku,» meenutab tänu Põhja-Kaukaasia sugulussidemetele ka vene keelt kõnelev Robert. «Siis hakkasime nendega Eestis ringi käima. Raha neil oli.» Robert ütleb, et sellest, millega sõbrad raha teenisid, polnud neil omavahel otseselt juttu, kuid üsna pea aimas ta isegi. «Tänaseks on nad kõik kas surnud või trellide taga. Eks nad kriminaalse taustaga olid.»

Sõjamängust leitud uued sõbrad hakkasid ühel hetkel valmistuma päris sõtta minekuks. «Ostsid kuuliveste ja muud – mulle ka, kuigi ma ütlesin, et mina ei tule kuskile,» räägib Robert.

Ja sõbrad läksid. Nad siirdusid Süüriasse, et sõdida isehakanud rühmitustes. Robert jäi üksi. Siis kuulis ta, et Timur sai Süürias surma ja sõbranna Emilie jäi ISISe piiramisrõngasse. «Pool aastat istusin kodus ja mul hakkas igav. Siis mõtlesingi, et lähen ikka ise ka. Käin ära,» meenutab Robert. Tema sõnul oli üheks põhjuseks isiklik huvi, kuid suurem mõju oli ees ära läinud sõpradel. Ilma nendeta poleks temagi läinud. «Lootsin, et ehk õnnestub blokaadi jäänud Emilie üles leida,» ütleb ta veel ühe argumendina.

Sõtta mineku avaldus Facebookis

Omal käel sõdima minna oli üsna lihtne. «On üks Facebooki leht, sinna peab kirjutama. Edasi organiseeritakse lennukid, bussid, hotellid ja muu,» ütleb ta. Kurdide värbamisüksus soovitas tal siseneda Süüriasse Türgi kaudu. Kuid Roberti sõnul on see keeruline, sest Türgi piiril valvab sõjavägi. «Õnneks oli üks koht, kust sai aeg-ajalt sõdurite pilgu all üle liikuda. Ma tõstsin ühe vanatädi koti näo ette ja jalutasin üle. Sõdurid meeter-kaks eemal.»

Süürias olid inimesed vastas ja ta viidi esimesse militaarlaagrisse. «Seintele oli soditud YPG ja YPJ. See andis kindlust. Mind viidi ruumi, kus olid reas kalašnikovid,» kirjeldab Robert. «Kurdid istusid, jõid teed ja tegid suitsu. Guugeldasid Eesti kohta ja küsisid, palju meil saari on. Küsiti linnade nimesid, näitasin ette oma passi, ID-kaardi. See oli taustakontroll,» räägib ta.

Temalt päriti ka kaitseväe kogemuse kohta ja seda, millise relvastusega ta tuttav on. «Ütlesin ausalt ära – ei hakanud keerutama –, et kaitseväes käinud ei ole, aga relvadega olen tutvunud.» Roberti esimesed katsetused tulirelvadega olid omal käel metsas. Tegelikult oli kurdidel ükskõik, kes nendega liituvad – on need inimesed kriminaalid või mitte. Järgmisel hommikul sai ta endale ise relva valida. «Võtsin dragunovi.» Tegemist on snaiprirelvaga, millel on optiline sihik.

Robert Süürias nn sõduriakadeemias. «Sinna toodi värskelt YPG ridadesse tulnud kurde ja välisvõitlejaid,» ütleb Robert. Vasakult: ameeriklane Richard, inglane, ameeriklane, hollandlane Hans, araablasest tõlk, ameeriklane Jack, kuulipildurist tulistamist õpetanud kurd, ameeriklane, Robert. Esialgu lapssõduriks peetud Robertit ei tahetud kuidagi sõjarindele lasta. Lõpuks sai ka tema oma võimaluse. Robert esireas paremal. Foto: Erakogu

Tagalapoisist snaipriks

Mõne aja möödudes viidi ta Iraagi ja Süüria piiril asuvasse militaarpunkti. «Majad olid rusudes ja selgelt võis näha, et sõda oli läbi käinud. Kurdid tegid endale sinna piirivalvepunkti: laod, kolme-neljakorruselised vaatetornid, kurdid relvadega valvamas,» kirjeldab Robert järgmist peatuspaika. ISISe rinne oli neist viie kuni kümne kilomeetri kaugusel ja neil oli tavaks öösiti maja katuselt USA õhurünnakuid vaatamas käia. «Uksed ja aknad värisesid, sähvakaid oli näha. Võimsad paugud olid. Isegi lööklainet oli tunda,» sõnab ta.

Seal kohtus ta Itaaliast tulnud mehega, kes tahtis oma meeskonda kokku panna. «Ta hakkas mind treenima. Tegime plekkplaadile inimese kuju ja hakkasime laskma,» räägib Robert. Tuli välja, et tal on stabiilne käsi.

Roberti ja itaallasega ühines aina enam sõdureid. Harjutamisi ja treeninguid viisid läbi kogemusega välisvõitlejad. «Õppisime koos relvi juppideks lahti võtma ja tegime seda kinniseotud silmadega aja peale,» ütleb Robert.

Kõik välismaa võitlejad said seal endale koodnime. Saksamaalt tulnud õpetaja oli Manzur – kurdide keeles õpetaja, kreeklast kutsuti Koraniks – muusika, ameeriklane oli Tsektar – armee. «Mina olin Juunior, sest nägin välja nagu 14–15-aastane,» ütleb Robert, kes toona oli 23-aastane.

Õhtuti käidi kohalikel kurdidel külas. «Nad olid nii õnnelikud, mõni lausa pisarates, et välismaalased on vabatahtlikult neile appi tulnud. Ameeriklased käisid maiustusi ja hambaharju kokku ostmas ja siis koolidele annetamas. Me olime kangelased,» kõneleb Robert. Ta ütleb, et võitlejatele maksti seal iga kuu 100 dollarit, kuid seda ta oluliseks ei pidanud: «Ma ei läinud sinna palgasõduriks.»

Võitluskaaslased olid Roberti sõnul väga erinevad inimesed ning nende põhjused ja eesmärgid Süürias olla olid kohati väga kaheldavad. «Mõni oli kriminaal, mõni oli jooksus. Üks ameeriklane põgenes isakohustuste eest. Oli ka vaimselt ebastabiilseid või autiste,» jätkab Robert. «Üks ameeriklane oli suitsiidne, hoidsime hommikust õhtuni silma peal. Jube oli magada. Võtsime valveid kordamööda. Mõni uskus, et tulnukad tulistasid 2001. aastal kaksiktornid alla. Käisime laetud relvadega ringi, sest mine tea, kellel kuppel ära sõidab,» kirjeldab ta seal valitsenud paranoiat.

Robert koos kaasteelistega. Ülevalt vasakult: brasiillane, Robert, ameeriklane Jack ja demineerija ülesannet täitnud iirlane, kes 2015. aasta kevadel õhkulennanud miini killuga vastu pead sai. Esireas kurdid, kes tegelesid sõdurite majutamise ja laagris majandamisega. Foto: Erakogu

ISISe võitlejad läbi optilise sihiku

Selleks ajaks oli Robertile selge, et Emilie leidmine on võimatu. «Algul lootsin, et lõpuks see linn vabastatakse, aga seal olles sain aru, et ISISe hävitamisega läheb kaua.» Lõpuks pärislahingusse sattudes sai ta tunda ka tõelist sõda: lendasid tanki- ja suurtükikuulid ning tulistamiste vahele ei jäänud kümmet sekunditki. «Raske andmine oli Til Tameris,» võtab Robert lühidalt kokku.

Esialgu ei julgenud ta nurga tagant peadki välja pista, aga nähes, kui julgelt temast pool pead lühem naine – drasserikuulid paarikümne sentimeetri kauguselt mööda lendamas – salve vastase suunas tühjaks täristas, otsustas ka Robert julguse kokku võtta. «Pistsin pea välja ja kohe lendas kuul siuhti peast mööda. Astusin tagasi ja ütlesin, et mulle aitab.»

Robert Süürias müüri vahelt ISISe võitlejate suunas tulistamas. Kuna ta oli võtnud snaiprirolli, nägi ta ISISe sõdureid tavaliselt umbes 500–1000 meetri kauguselt. Foto: Erakogu

Robert kogus ennast mõne tunni ja sai hirmust üle. Kui ta esimest korda läbi sihiku ISISe võitlejat nägi, võttis see tal hinge kinni. «Polnud nii, et kohe päästikule. Mõtlesin, et ta on ka laps olnud ja kasvanud nagu mina. Aga siis mõtlesin, et kui olen ennast nii kaugele toonud, siis pean oma ülesannet täitma,» räägib ta sõnu valides oma siseheitlusest.

36 tundi pärast seda esimest pärislahingut proovis Robert magada, kui kuulis läbi une tumedat vilinat ning aknad lendasid eest. «Jooksime rühmaga tänavale ja jäime seisma, vaatasin üles ja mõtlesin, et nüüd on vist küll kõik: 120-millimeetrine laskemiin kukkus minust 70 meetri kaugusele.»

See oli esimene kord, kui ta mõtles, et hetke pärast ootab teda surm või rasked vigastused. Maju kontrollides oli ta ise korduvalt näinud surma saanud ISISe sõdureid. «Mõnest oli alles hakkliha, nagu puder. Tarretis voolas peast välja. Ameeriklane ütles, et kui hakkab paha, mine eemale. Ma ei läinud,» ütleb Robert.

Lahingud iseendaga

YPG jäi üha raskemasse olukorda, iga päevaga hukkus üha enam võitlejaid ning lõpuks ei näinud nad enam muud võimalust kui taanduda. Roberti silme all said vigastada ja püssikuulidega pihta ka tema rühmakaaslased. Neil tuli taganeda. Mehed ja naised jooksid kuulirahe all üle põllu linnast välja. «Kuulid põrkasid põllul, nagu lutsu viskaks. Läksime kõik keset põldu ühe maja taha, kust meid soomustatud autodega ära viidi,» sõnab ta.

Surnuid ja haavatuid viidi Roberti sõnul ära väga palju, kuid pool tosinat kaasvõitlejat jäigi ISISe vallutatud linna maha.

«See, mis ma näinud olen, jääb hingele ikka, aga kummitama mitte. Ja kui ma olen pidanud inimese pihta laskma ja see inimene võis surma saada, siis see tuleb vahel meelde. Aga see ei jää hinge sööma. Mul oli valida, kas mina või tema,» ütleb ta.

Roberti sõnul ei saanud ta kordagi kinnitust, et inimene, keda ta tulistas, ka surma sai. «Sada protsenti ei saa kindel olla. Üks hakkas üle aia ronima. Lasksin mitu korda, ta kukkus maha. See oli kõige sellisem hetk... et kas juhtus või mitte. Pigem sain pihta, sellest on raske rääkida,» ütleb Robert. Taolisi kas-juhtumeid on Roberti hingel kokku neli. «Kindlasti ma tahtsin neile pihta saada. Ma ei saa öelda, et inimese tapmine on kasulik või oluline. Mingil määral tahtsin oma panuse anda. Aga kas just tappa? Isiklikult mitte. Aga kui läks nii, siis läks... Eestisse tulles ikka mõtlesin nende asjade peale,» räägib ta.

Pärast seitset kuud Süürias sõdimist otsustas Robert sealt lõplikult lahkuda. Emilie, keda ta leida soovis, on siiamaani kadunud.

Robert koos teiste vabatahtlikult Süüriasse tulnud sõdijatega pärast lahingut muruplatsil puhkamas. Tema sõnul on kümne-kahekümnemehelised üksused väga amatöörlikud. Vähestel on olemas sõjaline väljaõpe ning relvad antakse kätte ka neile, kes relva varem vaid filmis või arvutimängus näinud. «Mõned olid kriminaalid, mõned autistlikud, mõni jooksis isakohustuste eest,» kirjeldab Robert kaassõdureid. Foto: Erakogu

Veel üks hämmastav pööre

Roberti lugu kuulates püüan teda mõista. Mille pagana pärast oli vaja minna surma otsima? Mis viib ühe Eesti poisi omaalgatuslikult sõdima ja inimesi tapma? Kohtusin, läksin, nägin, tulistasin – Roberti elu näib nagu üks suur juhuste jada, mille traagiliseks puändiks kujunes ootamatu pussitamine tema oma kodulinnas, tema enda kodus.

2017. aasta oktoober. Koputus. Robert avab ukse. Leinapärgadega mehed ründavad teda kööginugadega. Algab verine rüselus, Robert jõuab kiirelt haarata isetehtud pussnoa ning võidelda vastu. Ta saab tõsiseid torkehaavu ja vajab elustamist sealsamas korteris.

Kohtus selgub, et pussitama tulnud alkoholi- ja narkojoobes mehed tahtsid minna arveid õiendama teise korterisse. Nad eksisid korrusega. Juhus.

Süürias elu ja surma piire kompinud Robert langes seitsmeks päevaks koomasse, kaotas veerandi kopsust ning oleks tõenäoliselt surnud, kui poleks vastu võidelnud. Tartus. Oma kodus.

Propagandapilt. Kui Robert YPG peakontorisse saabus, anti talle relv kätte lihtsalt selleks, et temast pilti teha ja välismaailmale järjekordse vabatahtliku sõduri tulekust teada anda. Foto: Erakogu

Kes on kes Süüria sõjas?

Süüria keskvalitsus: 2011. aastal alanud ülestõus oli suunatud 2000. aastast riiki valitsenud Süüria presidendi Bashshār al-Asadi režiimi vastu. Al-Asadid on valitsenud Süüriat karmikäeliselt 1970ndate algusest saadik, surudes veriselt maha mitut ülestõusu. Al-Asadide taga on peamiselt Vahemere ääres asuvas Lataakias elav alaviidide usugrupp, kust al-Asadid on ise ka pärit, ja ka ši-iidid, vähesel määral sunnid.

Iraan: Iraan ja Süüria on strateegilised partnerid. Iraan peab Süüriat strateegiliseks puhvriks sunniitliku Saudi Araabia ja USA huvide vastu. Iraan on kodusõja algusest saadik varustanud ja aidanud oma liitlast. 2013. aastast on Iraani väed ametlikult Süüria sõjategevuses.

Ḩizb Allāh: Liibanons tegutsev ši-iitlik poliitiline partei ja sõjaline rühmitus on tihedalt seotud Süüria ja Iraaniga, kus saadaks rahalist toetust ja militaarvarustust. Selle paramilitaarset tiiba loetakse tugevamaks kui kodusõdadest ja erinvatest usutülidest vaevatud Liibanoni riigi armeed ennast. Mitmes lääneriigis, sh USAs on see liikumine kuulutatud terroristlikuks organisatsioonis.

Süüria opositsioon: kirju kooslus al-Asadi vastastest, kes soovivad režiimi lõppu. Sinna hulka kuuluvad nii mõõdukad kui ka islamiäärmuslased. Neid on toetanud periooditi Qatar, Saudi Araabia, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, aga ka naaberiik Türgi, kes on sõjaliselt oma jõududega neid piirkonnas abistamas.

ISIS: islami terrorirühmitus, kes astus kodusõjategevusse 2013. aastal. Järgmisel aastal tungiti üle piiri Iraaki. Nn kuldaeg oli 2014-2015, kui kontrolliti suuri alasid nii Süürias kui ka Iraagis, viimases kontrolliti Iraaki suuruselt teist linna Mosulit, ning viidi sisse riikliku funktsioonid. Pealinn oli al-Raqqah. Täna tegutseb ainult mõnes kõrbepiirkonnas Süürias ja Iraagis

Süüria Demokraatlikud Jõud: tuumiku moodustab kurdide rahvaomakaitseüksus YPG, mid Türgi peab terroristlikuks, ent lääneriigid mitte. Loodi 2011. On kandnud raskuskeset ISIS-e vastases võitluses. Samuti on nende kõrval võidelnud ISISe-vastases operatsioonis Inherent Resolve osalevad riigid. Baas on Süüria kirdeosa, kus elavad peamiselt kurdid.

Kapo: hinnanguid anname tõendite pealt

Kui Robert Süüriast lõpuks Eestisse naasis, võtsid teda Tartu bussijaamas vastu kaitsepolitsei ametnikud. Teda kuulati üle üheksa tundi, kuid lasti seejärel koju. Robert, kes Süürias tõenäoliselt ka inimesi tappis, pääses süüdistusteta. Kaitsepolitsei vanemspetsialist Kristina Romet ei pea võimalikuks Roberti motiividest täpsemalt rääkida. «Karistusõiguslikke hinnanguid anname tõendite pealt. Me kindlasti ei soovita kellelgi konfliktitsooni minna – Süürias ja Iraagis on terroriorganisatsioonide kontrolli all olevate alade tagasivallutamisega kaasnenud tuhandete isikute kinnipidamine,» ütles Romet.

Alates 2013. aastast on kapo tuvastanud paarkümmend Eestiga seotud inimest, kes viibivad või on viibinud Süüria-Iraagi konfliktikoldes ja kellel on sidemeid sealsete äärmusrühmitustega. Üks neist oli Eesti päritolu välisvõitleja Abdurrahman Sazanakov, kes on nüüdseks surnud.

Kapo büroojuht Harrys Puusepp kommenteeris, et kuna ELi liikmesriigid YPGd terroristlikuks ühenduseks ei pea, siis sellesse kuulumine pole Eesti õiguse kohaselt kuritegu. «Meie soovitus inimestele on igal juhul vältida omaalgatuslikult konfliktipiirkondadesse minemist ja seal mingite ühendustega liitumist. Paljudes riikides kehtib aegumatute inimsusvastaste ja sõjakuritegude osas universaalne jurisdiktsioon, mis tähendab, et kogu oma elu jooksul võid sattuda uurimise alla millegi aastakümnete eest tehtu pärast,» ütles Puusepp.

Mis kaitsepolitsei tegevust puudutab, siis on Puusepa sõnul ilmselge, et tuntakse huvi inimeste vastu, kes kavatsevad minna või on käinud omaalgatuslikult konfliktipiirkonnas, et hinnata nende tegevusest lähtuvat ohtu inimeste turvalisusele Eestis ja teistes ELi liikmesriikides. «Kuna see võib puudutada meie kõigi turvalisust ja julgeolekut laiemalt, siis ootame me alati, et inimesed jagaksid meiega oma teadmisi või tähelepanekuid või kahtlusi inimestest, kes nende teada on nende arvates käinud konfliktipiirkondades,» lisas ta.

Hollandis külas vabadel hingedel

Eindhoven, Holland. Linn, kus Robert veetis kaks kuud koos teiste välisvõitlejatega, enne kui lõplikult Eestisse naasis. Otsustasin Robertiga Hollandisse tagasi minna, et kohtuda hea kamraadiga, kellega ta tutvus Süürias. Tahtsin näha, milline on selliste inimeste sisemaailm.

Meid ootas seal ees Hans. Tsiklimehe välimusega keskealine mees, kaelal tätoveering kirjaga «Cut here» ning rinnal tätoveering kurdide vastupanuvõitluse juhist. Pealtnäha oli tegemist karmi mehega, ent aegamisi paljastus ka tema pehmem pool. Ta oli äärmiselt külalislahke – seda õppis ta enda sõnul just Süürias kurdidelt.

Vaba aega veetis Hans enamasti loomadega. Tal oli kaks koera ning ta elukaaslane töötas loomade varjupaigas. Olen täheldanud, et loomad on tihti sõdurite kaaslased. Olles ise endine kaitseväelane, arvasin, et meeste suhtlus tuleb mulle tuttav ette. Kuid nende maailm oli hoopis teistmoodi.

Nad polnud endised kolleegid ega professionaalsed sõdurid, vaid vabatahtlikud. Just sõna «vaba» muudabki neid – nad on inimesed maailma eri paigust, kes otsustasid omal käel sõtta minna, jättes maha kõik: kohustused, mineviku, tuleviku.

Robert kirjeldas, et reisides Süüria ja Iraagi vahel, leidis ta end mägedes mõttelt, et ta on tõesti vaba hing. Nii võibki neid kirjeldada – vabad hinged.

Hans ja Robert tundusid nagu perekond. Nad ei rääkinud palju, vaid veetsid suure osa ajast vaikides. Neid ei ühenda sõjaõudused, vaid seiklus maailmas, mis on enamikule inimestele peidetud. Sealt tulebki ühtekuuluvustunne: me käisime, tegime ja nägime midagi, millest ainult meie teame. Tegemist on pigem üksikute inimestega, kes ei leia ühiskonnas kohta. Nii nad seiklevadki mööda ilma, otsides kohta, kuhu kuuluda.

Paraku on neil seda pärast sõda veel raskem või isegi võimatu leida. Nii elavad nad endiselt mõtetes Süürias, jälgides iga päev, mis seal toimub, ning loodavad, et ühel hetkel saavad nad taas naasta «koju».

Erik Tikan