Tõlkes leitud Eesti: palun please

Ülle Leis. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Sõna please (palun) sillutab teed inimesele, kes seda kasutab ning jätab samas viletsa mulje isegi väga heast keeleoskajast, kes seda unustab kasutada, kirjutab kolumnist Ülle Leis.

Varahommikust saati kostis õuest hotellituppa ühes Saksamaa linnas imelik pomin. Kui turist lõpuks aknast välja kiikas, nägi ta hotelli kõrval ehitusplatsi, kus ehitajad andsid kive käest kätte. Andja ütles iga kord Bitte (palun) ja vastuvõtja Danke (tänan). Sellest see pomin. On vast alles veidrikud need sakslased, naersid selle anekdoodi peale nõukogude inimesed.

Samasuguseid veidrikke leidub aga ka prantslaste ja inglaste hulgas. Tuntud sotsiaal-kultuuriantropoloog Kate Fox kirjutab oma legendaarses raamatus «Watching the English» (Inglasi jälgides), kuidas ta pidas statistikat, mitu korda kuuleb sõnu please ja thank you midagi ostes. Tavaline oli kaks korda please ja kolm, kuid sageli ka viis korda thank you. Fox ütleb, et ükskõik kus kohas Inglismaal ükskõik mida ka osta, ütleb teenindaja või klient please, kui ta midagi palub (That’ll be four pounds, please / Neli naela palun), ja thank you (tänan), kui tema soov täidetakse, ning et välismaalasele või algajale keeleoskajale antakse küll andeks muud vead, aga sõna please unustamine on ränk patt.