Käbid ja kännud kunstimaastikul

Eve Kask ja Anna Kaarma. «Tõus. Mõõn» 2012. Foto: Janne Veetõusme

Vana-Võromaa Kultuurikoja elamuslikul suveväljapanekul «lahtiÜhtimine» peavad dialoogi eri põlvkondade loojad – (vana)vanemad ja lapsed. Kuraatorite Jana Huule ja Reet Varblase sõnul sündis näituse idee – kui palju tuge me saame oma lähedastelt – eriolukorra karmist reeglist, mil laste, vanemate ja vanavanemate tavapärane suhtlemine oli takistatud.

​Kuni modernismi juurdumiseni valitses kirjutamata seadus, et kunstis läksid pojad isa rada, jätkates tema tööd. Ainult siis, kui poega polnud, avanes tütrel võimalus ennast näidata. Selle tõttu on 16. ja 17. sajandist saanud oma nime kirjutada kunstiajalukku vähesed naiskunstnikud. Modernismist kasvas välja põhimõte, et iga järgnev põlvkond peab midagi teistmoodi ja uut tegema. Teatav nooruse kultus on ka praegu päevakorral, aga eriti suur oli see ootus 1970. aastatel.

«Paraku ei ole pidev uudsuse ootus ka praegusest ajast kuhugi kadunud, kuid enam ei ole meie ühiskond ega ka kultuuriteadvus ehitatud üles põlvkondade vastandamisele, järjest tavalisemaks on saanud isade-poegade, emade-tütarde koostöö, kunstis ka koosesinemine. Eri põlvkondade suhe, iseäranis kui on tegemist ühe perekonnaga, ei ole kunagi väga lihtne.

Kunstnikuna läbilöömine eeldab oma tee leidmist ja nii mõnestki lapsepõlvest kaasa tulnud arusaamast lahtiütlemist,» mõtiskleb Reet Varblane, ja täpsustab, et näituse pealkiri on inspireeritud 1960. aastate legendaarse luuletaja Artur Alliksaare loomingust: kuidas näiliselt vastuolu sisaldava poeetilise kujundi – lahtiühtimine – abil esitada ambivalentset, kuid väga viljakat suhet elava dialoogina.