Sotsiaalne eksperiment: kas mängutalu toidab pere ära?

Maisipõllule seiklema: Kaspar ja Kristi Sakk ootavad juba üheksandat suve oma põllule külalisi, kes suudaks maisilabürindis õige tee üles leida. Foto: Kristjan Teedema

Üheksandat aastat lõikab talupere maisipõllu sisse hiiglaslikke labürinte. Külastajaid voorib mühinal. Kui Põltsamaa lähedal Sarapiku talus keegi küsib, kus on labidas, võib vastus kõlada: «Mine vaata, äkki on Narvas.» Pole väga kaugel. Napp sadakond meetrit talu tagauksest.

Sel suvel käib Sarapiku talus kõva ehitus väikese Eesti kaardi kallal, kus nimesildid tähistavad kõiki Eesti linnu. Väikesel Munamäel koguvad hoogu metsmaasikataimed, külmapealinna Jõgeva kohal laiutab pontsakas lumememm ja Hiiumaa paistab noorte elupuude tagant.

Väikest Eestit hakkab ümbritsema oma talu põldudelt korjatud kividest müür. Müüri tagant algab vanasõnamets.

Põltsamaalt tulnud malevlased laovad traktorikoppa tänavakive, mille pereisa Kaspar Sakk õigele kohale toimetab, et saaks kividest seelikutriibumustrilisi teid laduma hakata. Tallinna-Tartu tee tuleb ühtmoodi, ülejäänud teed rahvariide­seeliku-triibulised.

«Meil on mänguline elu!» ütleb talu perenaine Kristi Sakk. Koos abikaasa Kaspariga otsisid nad 2011. aastal Põltsamaa ümbruses maakodu ning jõudsid Sarapiku tallu. Kohe oli selge, et päris tavalist talu nad pidama ei hakka.

Varem suvilana kasutatud maja oli nii võssa kasvanud, et ukseni pääsemiseks tuli end läbi võsa raiuda.

Nüüd oodatakse juba üheksandat aastat külalisi talu mitme hektari suurustele põldudele rajatud maisilabürintidesse.

Kui nad 2012. aastal esimese pildi suure maisipõllu sisse lõikasid, muigas sellel kikilipsuga ilves. «Poevad presidendile,» arvasid kommentaatorid internetis.