Nii tavalised, ometi pilkupüüdvad õitsejad

Intensiivse põllumajanduse taandudes täidab angervaks kõik niiskemad paigad. Foto: Karl Adami

Loodus on võtnud suuna sügisele. Päevad lühenevad, hommikuid saadab kasteloor, kõikjal silmab toimetavaid noor­linde ja õitsejaid jääb väljadel ja kraavipervedel aina vähemaks. Sellest hoolimata pole suvi kaugeltki läbi ja nõnda tasub nautida veel neid südasuviseid värve ja lõhnu. Lõppvaatust ilmestavad nii roosade õitega põdrakanep kui valkja õievahuga angervaks.

Ahtalehine põdrakanep

Kui põdrakanep poleks nii tava­line, oleks ta üks pilkupüüd­vamaid õitsejaid meie looduses. Vesirooside, võhumõõkade või suisa käpaliste sekka kuuluvate kaunite kuldkingade suured õied on küll imekaunid, aga ükski neist ei moodusta ühtset roosat õitemerd nagu põdrakanep.

Põdrakanepit kohtab pea kõikjal: raiesmikul, võsastikus, kraavis, mahajäetud põllul ja jäätmaal, isegi rannaklibul. Sa­geli on põdrakanep väga tagasihoidlik: üksik kidur vars siin, teine seal, aga võimaluse avanedes katab ta kogu ala. Iseäranis uhkeks muutuvad põdrakanepiväljad mõne suurema häiringu taga­järjel, metsas näiteks lageraie, tormimurru või põlengu järel.

Sügavale maa sisse tunginud risoom elab üle isegi metsapõlengu ja paari nädala pärast sirguvad juba esimesed põdrakanepivõsud mustale tuhakõrbele rohelust lisama. Kui valgust ja toit­aineid piisab, kasutab põdrakanep kogu risoomis leiduva toiduvaru kiireks kasvamiseks ja esimesed eksemplarid on tihedad ja mitmeharulised. Samal ajal hakkab põdrakanep ühtlasi maa all uusi risoome kasvatama.

Paari aastaga vallutavad põdrakanep ja muud pioneertaimed kogu põlenguala, raielangi või muu häiringuala. Kui möödas on mõni aasta ja toitained jälle taimedesse seotud, lopsakus taandub. Põdrakanep vajab õitsemiseks rohkesti valgust ja paljast maad, et seemned idaneksid. Varjus visalt hingitsevad nõrgad võsud on tagatis, et kui midagi peaks alal juhtuma, on põdrakanep esimeste seas.

Olen kuulnud, et põdrakanepit kutsutakse suve säraküünlaks. Tema leherohke ja sageli peanupust kõrgemale ulatuva varre otsas paiknev pikk ja tihe õitekobar lahvatab juuni lõpust alumisest otsast õitsema. Samal ajal moodustub varre tipus aina uusi õiepungi. Nii mõnelgi suvel hõõgub leek augusti keskpaigani. Põdrakanepile on varem leitud eri rakendust. Sellal kui Hiina tee oli küllaltki kallis ja kättesaamatu, kääritati põdrakanepi lehti ja müüdi neid musta tee pähe. Sellest taime venekeelne ­nimetus: Ivan-tšai. Nüüdki on puhtast loodusest korjatud põdrakanepi lehtedest tehtud tee au sees ja joogi valmistamise õpetusi leiab kirjandusest hulgi.

Põdrakanepi mahlakaid varsi söödeti kunagi lehmadele piimaanni parandamiseks, tärkliserikkaid risoome on pakutud sigadele, kuid neid on jahvatatuna jahu sisse puistatud, röstitud juurikaid kasutatud kohvi aseainena ja neist on isegi viina aetud. Pärast õitsemist täitub õhk mõnel tuulisemal päeval põdrakanepi lendlevate seemnetega. Neid satub siis pea kõikjale. Samuti on vanasti villpeade kõrval patju täidetud põdrakanepi seemnevillaga. Seda väekat taime söövad paljud pu­tukad, kellest omakorda toituvad pisikesed sulelised, kes roosa õiemere keskel turnivad.

Harilik angervaks

Angervaks muudab söötis põllud, luhad, rannaniidud, kraavikaldad ja põllupeenrad õitsedes valgeks õievahuks, mille keskel liikudes võib tunda imalat ja kohati joovastavat lõhna. Kui riivata mõnd vart või lehte, segatakse lõhna vängemaidki noote.

See tuntud taim vajab suhteliselt viljakat, niisket ja valgusküllast kasvukohta. Metsas, varjus õitseb angervaks tagasihoidlikult. Ta on oma kasvukohas tavaliselt domineeriv liik, kes lämmatab väiksemad taimed. Niiskemate ilmadega olen õppinud jõeäärseid angervaksavälju vältima. Kõigepealt saab selles tihedas taimemüüris liikudes märjaks, kuid külge ka rohkelt õisi, putukaid ja tigusid. See väli peidab varisemisohtlikke koprakäike ja mahakukkunud puid, mille otsa koperdada. Olen minagi angervaksade keskel ehmatanud.

Mõnes paigas silmab angervaksa ja põdrakanepi kaunist kooslust. See lummav taim õitseb harilikult juunist augustini, kuid üksikuid õitsejaid kohtab veel septembri lõpuski. Intensiivse põllumajanduse taandudes täidab angervaks kõik niiskemad paigad. Kariloomad temast ei hooli, kuid hoiavad teda vaos tallamisega. Samal ajal olen täheldanud, et koprad suisa jumaldavad seda taime, kuigi süüa oleks muudki. Nii mõnelgi korral olen end õhtuti angervaksade keskele sisse seadnud ja pea alati on kohal ­olnud lehti ja varsi nosivad piibrid.

Kuid koprad üksi pole angervaksa tarvitanud. Tema õitega on mait­sestatud mõdu, õlut, siirupit ja isegi piiritust. Taime lõhnavate õisikutega on pidulikel puhkudel kaunistatud ruume. Tantsijate jalge alla muljutuna levitasid need rikkalikku ja joovastavat lõhna. Nimelt sisaldavad õied ja lehed lõhnaaineid. Pea­asjalikult on angervaksa peetud tõhusaks ravimtaimeks, millega on vastu seistud paljudele tõbedele. Meeldivamaitselist teed ja siirupit olen tänapäevalgi kuulnud tarvitatavat. Mõni korilane on ­teda saunavihtagi köitnud.