Kava 3.– ja mask 1.– ehk Kuidas suveteater jälle ellu ärkas

Raskest kevadest hoolimata ärkab suveteater pea igas Eesti otsas jälle elule. Foto: Kevin Kohjus

Kevadel istus Eesti teater nagu nõelte otsas: kas saab suvel etendusi mängida või ei saa? Selgus, et kiiremad kohanejad saavad. Aga mis tingimustes? Kas inimesed tulevad teatrisse tagasi? Küsimusi tundus rohkem kui vastuseid.

Nüüd on vastused olemas – nii mõnigi neist muide üllatav – ja suvelavastusi võrsub Eesti eri otstes kiiremini kui kukeseeni keset juulit. Eks ole seda küllust iga aasta, kuid koroonajärgse aja omapärast hõngu võiks teatrikülastuste puhul tajuda just nüüd. Iga suvine teatriskäik on ju otsekui väike reis: rikkalik kogemus, kuhu mahub enamatki kui etendus ise. Ajal, mil piiritagused rännakud jäävad veel küsimärgi alla, tasub kodumaiseid kultuurisõite eriti kõrgelt hinnata. Etendusi mahub nendesse muidugi igat masti.

Viis tükki sai omal nahal ära proovitud. Panemata ette tõsiseid kriitikuprille, vaatan neile elamustele nüüd tagasi ning püüan taastada pildi teatrist ja elust selle ümber.

«Elevandi kõrts» Jäneda pullitallis, 2. juuli

«Jäneda. Selles peatuses toimub väljumine ainult läbi C-ala,» kõlas sume naisehääl Tallinna-Narva rongi kõlaritest täpselt kell 18.18. Astusin vagunist välja tasase seenevihma kätte, minu kannul üks­ainumas reisija.

Ees ootas veerandtunnine matk keset viljapõlde ja mööda kitsast asfaltteed Pulli­talliteatrisse. Laugete muhkudega rohelised väljad ulatusid silmapiiri taha, tühjus ja vaikus lummasid. Mööduvad autod võis kahe käe sõrmedel kokku lugeda, aga talliesisel platsil enam mitte: 20 minutit enne etendust olid parkimiskorraldajal käed-jalad tööd täis.

Autode rodu pani ometi imestama: kas pool teatrisaali mahutab tõesti nii palju?