Paul ja Paavo Piik: poliitika võiks olla rohkem nagu «Õnne 13» – igav ja vaikne

Üks on blond, teine brünett. Üks rohkem produtseerib, teine rohkem kirjutab ja lavastab. Üks tuli squashis 10 korda Eesti meistriks, teine aga hoiab 2019. aasta meistritiitlit. Kinoteatri reipa tuumikuna tuntud vennad Paul ja Paavo Piik oma kirevuses juba külmaks ei jäta.

Ehkki suveteatrirong on üle Eesti juba raginal veerema lükatud, kulgeb vendade Piikide elu- ja töörütm veel malbes rahus. Läinuks lood teisiti, oleksid nemadki kaks nädalat tagasi sellele rongile hüpanud. Selle asemel, et Naissaarel kunsti teha, istusid nad nüüd Sakala teatrimajas maha ning kõnelesid Arterile nii teatrist, riigist kui ka trennist. Mitmekülgselt ja teravmeelselt, nagu nad isegi.

Aprilli keskel tuli Kinoteatril otseülekande vahendusel välja püstijalakomöödia "Eriolukord ruudus", aga enne ja pärast seda paistis seis vaikne. Kuidas eriolukord teid mõjutas?

Paavo: Mul oli plaanis võtta umbes kahekuune puhkus ja see täpselt läks eriolukorraga kokku. Puhkus sai küll hoopis teise mõõtme. Me alguses mõtlesime ka, mida võiks teatris teha, aga mida edasi see eriolukord kestis, seda rohkem tekkis tunne, et ei taha peale «Eriolukorra ruudus» midagi ekraani vahendusel teha. Ekraanidest tekkis üleüldine tüdimus ja küllastumus. Teisalt on kirjutava inimesena vaja mingitki distantsi sellistest asjadest, et tekiks adekvaatne pilk.

Paul: Kõik need olulised asjad, mis minu elu vee peal hoiavad, jäid ilusti alles. Rentisime Sakala teatrimajja sangpommid, hantlid, kettad ja sõudeergomeetri ning käisime vendade Kalmetitega kuus korda nädalas siin trenni tegemas. Kirjutamine aitas ka ärevust maandada. Kirjutasin eriolukorra teemadel ja sellest kasvas koos Henrikuga väga palju head materjali välja, millest tegimegi «Eriolukorra ruudus».

Kas ma sain õigesti aru, et te vahepeal alustasite videokõne vahendusel isegi selle suvelavastuse proovidega?

Paavo: Von Mayenburgi «BÄNGiga» oli meil üks Zoomi lugemine. Kui mai keskel tuli uudis, et juulis lubatakse kuni 1000 inimest teatrisaalidesse, siis mõtlesime, et läheb tegemiseks. Paar päeva läks mööda ja tuli see klausel, et võib ainult pool ruumi täita. Kuna Naissaarel mahub saali umbes 300 inimest, poleks see 150 vaatajaga majanduslikult välja vedanud. Siis tuligi kiirelt vastu võtta otsus, et lükkame aasta edasi.

Mis te arvate, kuidas see olukord üldse Eesti teatrimaastikku mõjutab?

Paavo: Teatrimasin läheb tohutu inertsiga edasi, tohutu lumepall veereb edasi ja seal on kõik asjad, mis pidid ära jääma. Vähemalt mõnda aega tehakse veel rohkemgi kui enne, et kompenseerida seda, mis ära jäi.

Paul: Ma arvan, et korraks tekib ka tagasilöök igasugusele tehnoloogilisele teatrile, sest inimesed tahavad näha põlevat küünalt ja näitlejat laval – saada seda vana head teatri tunnetust. Kui see paar kuud on juba toimunud, siis saab ka tehnoloogiline teater uuesti üllatada.