Samas dokumendis on aga välja toodud ka programmi kitsaskohad. Suurim probleem on, et mitte alati pole riik suutnud kindlaks teha, kas e-residendid on ka õiguskuulekad inimesed. Näiteks tuvastas riigikontroll Soome karistusregistrit uurides, et 48-l Soome kodakondsusega e-residendil oli taotlemise ajal kehtiv kriminaalkaristus, neist veerand kandis reaalset vanglakaristust ja viiendik oli süüdi mõistetud majanduskuritegudes.
Maksu- ja tolliameti sõnul on probleemi põhjustanud asjaolu, et neil pole ligipääsu välismaistele registritele, kust e-residendiks kandideerijate tausta kontrollida saaks. Seda probleemi ei saa riik aga üksinda lahendada, kuna see sõltub paljuski teistest riikidest ja rahvusvahelisest koostööst, kuidas ja kellele infot jagatakse.
E-residentsuse programm on veel küllalt noor ja seesuguste probleemide väljatulemine on üsna loomulik. Tähtis on, kuidas neid vigu parandada kavatsetakse. Praegu tundub olevat õige järelemõtlemiseks aega võtta ja programmi juures mõningad põhimõttelised muudatused teha.
JUHTMÕTE
Väikesele riigile on maine väga väärtuslik: tahame ju, et Eestit tuntaks innovaatilise e-riigina, mitte järjekordse maksuparadiisi või variettevõtluse võimaldajana.
E-residentsuse loomise algne eesmärk oli, et digi-ID saanud välismaalased panustaksid Eesti majandusse, haridusse, teadusesse või kultuuri. 2016. aastal sellest põhimõttest loobuti. Muudatust põhjendati sellega, et e-residendid panustavad Eestisse kogumina ja tingimata iga üksikisik seda tegema ei pea. Samuti oleks iga inimese tegevuse kontrollimine keeruline, subjektiivne ja ressursimahukas.
Samas selgub riigikontrolli raportist, et pangad näiteks ei lase siin kontot luua e-residentidel, kes oma tegevuse seotust Eestiga tõestada ei suuda, pidades seda liiga suureks ohuks.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2020/07/29/13238531t1h4f5d.jpg)