Juhtkiri: kes taastab usu olümpiamängudesse?

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Londoni olümpial kasutasid paljud sportlased testimisjärgus energiajooki
• DeltaG energiajook parandab sportlaste sooritusvõimet
• Sünteetiliste ketoonide tarvitamine pole aus konkurentide suhtes

Tänapäevaste olümpiamängude algataja Pierre de Coubertin on sõnastanud olümpiaprintsiibi, mis ütleb, et olümpiamängudel pole tähtis võit, vaid osavõtt, nii nagu eluski, kus tähtsaim pole tulemus, vaid selle poole püüdlemine. 

Kuid tegelikkus on osutunud vastupidiseks. Rahus ja sõpruses kokku tulnud riikide eesmärk on sportlaste kaudu näidata tervele maailmale oma rahva tugevust ja üleolekut. Tähtis on võit ja ainult võit. Selle kindlustamiseks võivad käiku minna kõikvõimalikud vahendid, mis balansseerivad lubatu ja keelatu piiripeal. Peaasi, et konkurentidest sammu võrra ees oldaks.

Tänase Postimehe spordikülgedel kirjutatakse, kuidas kümneid Suurbritannia olümpiasportlasi kasutati 2012. aasta Londoni suvemängudeks valmistudes katsejänestena. Vabatahtlikult projektis osalenud sportlastele joodeti sisse katsetamisjärgus olnud energiajooki DeltaG, mis kõigi eelduste järgi pidanuks parandama nende sooritusvõimet. Kuna kogu ettevõtmine toimus Suurbritannia Olümpiakomitee valvsa pilgu all, on see kõnekas näide sellest, kuidas üks suurriik seab au ja kuulsuse sportmängude eetilistest väärtustest kõrgemale.

Ükskõik kui kasulikud või lubatud on sooritusvõimet soodustavad preparaadid, oleks ikkagi aus teisi sportlasi ja kogukonda nende tarvitamisest teavitada.

Tagantjärele testides on võimalik öelda, mis sportlane ja missugustel aladel võisteldes DeltaGd kasutas, kuid sel ei ole enam tähtsust. Uurimisjärgus olnud sünteetilisi ketoone sisaldav jook ei saanud siis veel olla keelatud ainete nimekirjas. Nagu öeldakse, mis ei ole keelatud, on lubatud. Kuid sel põhimõttel on palju negatiivseid külgi. Uurimisjärgus oleva energiajoogi kõrvaltoimetest ei teata just kuigi palju. Sel võinuks olla halb mõju olümpialaste tervisele, samuti ei teata, kuidas mõjutab see organismi teisi näitajaid. Kui sportlase esimene dopingutest pärast võistlust oleks mingil põhjusel andnud positiivse tulemuse, jäänuks kogu vastutus ja häbi joogitarvitaja kanda.

Iseenesest on see mingis mõttes hea, et sel teemal avalikult räägitakse. Siinkohal oleks paslik mõtiskleda olümpiaideaalide üle. Kui keelatud ainete tarvitamise suhtes valitseb spordiringkondades nulltolerants, siis selle taustal käib võidujooks supervõimetega inimese loomisel. Ühiskonnas on konstrueeritud kuvand moodsa aja üliinimesest, kes purustab rekordeid ja viib oma saavutuste abil inimkonda kõrgemale tasemele. Mis saaks vägilasele olla meeldivam, kui sellega käib kaasas au ja kuulsus ning suur hulk raha. Viimane on see miski, mis ajendab sportlase selja taha koonduma ärisid, sponsoreid, laboreid ja kihlveokontoreid. Kui Pierre de Coubertin võttis olümpiamängude iseloomustamiseks käibele deviisi «Citius, Altius, Fortius» – kiiremini, kõrgemale, tugevamini –, ei pidanud ta nähtavasti silmas seesugust tõlgendust, et atleet riskib iseenda elu ja tervisega, pettes samal ajal konkurente. Ükskõik kui kasulikud on sooritusvõimet soodustavad preparaadid, isegi kui nad on lubatud, oleks ikkagi aus teisi sportlasi ja kogukonda nende tarvitamisest teavitada. Võistlusareenile mingu see sportlane, kes tammepärga peas kandes ei pea naeratama võltsi naeratust.