Neli annet, kes muudavad Eesti muusikaelu

Eesti Festivaliorkester ja Paavo Järvi 19. juulil Pärnu kontserdimajas. Foto: Taavi Kull

Eesti Festivaliorkester on kümne aastaga juba muutunud Eesti muusikaelu, pakkudes noortele annetele võimaluse maailmanimedega musitseerida. Kuigi kõik muusikud vääriksid tutvustamist, on siin neli interpreeti, kelle elu mõjutab just see Paavo Järvi orkester.

Festivaliorkester muutis elu

Triin Ruubel Foto: Kaupo Kikkas

Triin Ruubel-Lilleberg, viiul

• Lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli, Rostocki Kõrgema Teatri- ja Muusikakooli. Hooajast 2015/2016 Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister. On soleerinud orkestrite ees nii Eestis kui välismaal, sh külaliskontsertmeistrina on astunud üles Bremeni Saksa Kammerfilharmoonikute ning Prantsuse Raadio Filharmooniaorkestri koosseisus. Esinenud muuhulgas ka Berliini Filharmoonias ja soleerinud ERSO Ameerika turneel. Tegev ka pedagoogina Eesti Muusika ja Teatriakadeemias.
• Juulis ilmus Triinu esimene plaat Elgari viiulikontserdiga ja kahe Stenhammari «Sentimentaalse romansiga», ERSOga ja Neeme Järvi juhatusel.

Kui poleks Eesti Festivaliorkestrit, siis võib-olla ei tunnekski me Triin Ruubelit muusikuna. «Guugeldasin, kuidas minna Aafrikasse vabatahtlikuks,» räägib Ruubel. «Õppisin klassis, kus oli palju Ida-Euroopa tütarlapsi, selliseid teravate küünarnukkidega, tohutult ambitsioonikaid, kes olid valmis üle laipade minema. Mõtlesin, et kas muusikamaailm ongi selline. Pärnus nägin siirast muusikategemise rõõmu, seal polnud upitamist või tohutut soovi läbi lüüa, see oli maailm, millest tahtsin olla osa.»

Esimesse Eesti Festivaliorkestri proovi jäi Triin Ruubel hiljaks. Ta mäletab seda siiani, olgugi et see oli kümme aastat tagasi. Kui küsida, mis selle ajaga muutunud on, vastab ta, et kõik, sest Triin oli toona ise tudeng ja ka seltskond oli teine. «Aga Florian oli, tema annab orkestrile kõla,» ütleb Triin Ruubel, kes on viiuli viimasest puldist tõusnud EFO kontsertmeistri Florian Dondereri kõrvale – tudengist on saanud ERSO esiviiul ja kontsertmeister ning hinnatud solist.

«Minu jaoks on EFO elu muutev ja hästi oluline orkester,» ütlen Ruubel. Mängimine EFOs inspireerib ja innustab teda senini. ERSO ja EFO võrdlemisest ta aga loobub, sest kollektiivid tegutsevad erinevatel põhimõtetel. Ruubel kinnitab, et EFO on mõjutanud Eesti muusikuelu, tõstnud interpreetide latti ning muutnud arusaamu.

Näiteks on kadunud negatiivne suhtumine orkestris mängimisse. «Ma ei tea, kust see arusaam Eestisse oli tulnud, aga kui ma Saksamaale õppima läksin, siis esimene asi, mida kõik ütlesid, et oh, et saaks kusagile ägedasse orkestrisse tööle, et see oleks maailma parim asi. EFO on meie noortele näidanud, et orkestrites töötav muusik võib olla ka sooloartist, sa võid mõlemat teha ja olla fantastilisel maailmatasemel.»

Ruubel ütleb, et tema jaoks pole vahet, mis altaril muusikat teenida, talle meeldib olla nii orkestri ees kui sees, samuti esineda kammerlikumate koosseisudega. «Ma soovin end väljendada muusikas võimalikult hästi. See on lihtsalt nii hea tunne, kui viiul resoneerib kaela peal. Kui oled pilli seest mingisuguse heli välja saanud ja siis see muusika vibreerib terves kehas, see on õudselt äge. Ma ootan seda hetke hommikul, kui saan viiuli kätte võtta, panna käed ta peale ja tunda, et okei, täna meil on kontakt.»

Ruubel ütleb, et viiuliga saab nagu laulda suud lahti tegemata ning värvikõlades on hästi palju nüansse, saab nii kaevelda kui ka rõõmustada. Aga just seetõttu on viiul ka väga raske pill, värvide väljavõlumine nõuab tohutult peent tehnikat.

Lisaks andele ongi vaja tunda tehnikat, aga veel peab fantastilisel muusikul olema ettekujutus, seda viimast võib-olla jääbki vahel puudu. «Peab teadma, mille poole püüelda, mida otsida. Just see teeb selle töö huvitavaks, alati tuleb leida midagi uut ka nendes teostes, mida mängid juba ei tea mitmendat korda. Siis hakkab see muusika kõnelema.»

Olles Paavo Järvi juhatamisel mänginud ka teistes orkestrites, teab Triin Ruubel, et dirigendina on ta olenemata kollektiivist ikka üks ja sama. «Tema soov on alati, et muusika kõneleks ja alati räägiks midagi ja oleks alati elus, ja seda ta üritabki partituuridest välja tuua.»

Kõnelemise all peab Ruubel silmas seda, et muusika poleks üks ilus fraas, vaid tähendaks midagi. «Nagu on tekste, mis jäävad lugeja sisse kõlama, ja see on kirjandus. Aga on ka tekste, mis on lihtsalt informatsioon. Ka muusikas on võimalik luua mingisuguseid pilte ja meeleolusid, tundmusi.»

Ruubel ei kahetse, et ta viis aastat tagasi Eesti ja ERSO valis. «Kunagi lapsena mõtlesin, et kui tore oleks mängida Berliini Filharmoonias, õudselt hea akustikaga saal, asjatundlik Berliini publik, uhke ajalugu. Olles nüüd seal mänginud, küsisin endalt, kas mul peaks nüüd kuidagi teistsugune tunne olema, et ma siin mängin. Aga absoluutselt ei olnud. Korrigeerisin kuidagi nii. Ma ei ole seda kuskil mujal mängimist kunagi nii tähtsaks pidanud, oluline on igas hetkes üritada teha nii hästi või veel paremini kui varem. See hoiab liikumises ja inspireerituna. Eestisse tagasi tulek on kõige mõnusam asi, mis minuga on juhtunud. Mul on vaja muusikat teha ja siin ma saan seda teha iga nädal ja iga päev.»

Oluline on eristuda massist

Maria Luisk Foto: Kaupo Kikkas

Maria Luisk, flööt

• Õppinud: Nõmme muusikakool, Georg Otsa nim muusikakool, Saarbrückeni muusikakõrgkool, Luzerni muusikakõrgkool, Yale’i ülikool.
• Õpingute vahel mängis ühe hooaja Berni Sümfooniaorkestris. Lisaks on mänginud Rotterdami filharmooniaorkestris, Tallinna Kammerorkestrus, orkestrites Läänemere Noored Filharmoonikud ja Saksa Noored Filharmoonikud.

Maria Luisu süda pole mitte kunagi nii hullusti puperdanud kui sel päeval, kui ta pidi Paavo Järvi ees üksinda esinema – teda oli soovitatud Eesti Festivaliorkestrisse flööti mängima ja dirigent tahtis ta üle kuulata. Nüüd on ta EFO koosseisus laval juba viiendat suve. Unistus sellesse orkestrisse kuuluda ulatub aga tüdrukupõlve.

«Mängisin Pärnu festivali noorteorkestris ja mäletan väga selgelt elevust, kui käisin kuulamas EFO proove ja mõtlesin, et kunagi tahaks ka nii muusikat teha. Mitte ainult see, kui hästi nad mängisid, polnud eriline, vaid hullult paelus ka see, kuidas nad ka kogu oma kehaga muusikat väljendasid.» Nüüd, olles orkestri liige, ütleb Luisk, et EFOt iseloomustab peale kõige muu sõprus, heatahtlikkus ja meistrikursustele omane vaib – võimalus õppida ja asju arutada eriliste muusikutega.

Maailma tippudega koos mängimine on väga hea eeskuju, seda kinnitab ka Luisk, ent mitte ainult. EFO Berliini kontserdi proovi käis kuulmas flöödimaailma tõeline iidol Emmanuel Pahud, eestlanna mäng jäi talle kõrva ning seepeale soovitas ta Luisku Rotterdami orkestrisse Stravinski «Tulilindu» mängima. «See oli mu esimene abijõuks käimise projekt, pinge oli peal, aga see oli suurepärane kogemus.»

Et tema saatus on muusika, otsustas Maria Luisk hetkel, kui kuulis Edvard Griegi «Hommikumeeleolu». See oli väikese tüdruku meelest maailma ilusaim lugu.

EFOs mängib Luisk pikoloflööti ja kuna tegemist on orkestri kõige kõrgema helidega pilliga, saab ta vabalt üle kogu orkestri mängida. «Mina ääristan ülemise osa.» Aga ennekõike võluvad Luisku flöödi puhul ikkagi virtuoossus ja väljendusvõimalused, sest just see meloodiline pill on sarnane inimhäälega.

Kui Luisk peaks valima, kas karjäär sooloarstinina või orkestrimuusikuna, siis oleks see raske, sest mõlemad on huvitavad ja inspireerivad. Ent üht paneb ta eesti heliloojatele südamele: flöödile on kirjutatud liiga vähe muusikat, eriti soolopalu. Kui temalt on palutud, et ta mängiks mõne siinse helilooja teose, siis on nimekiri väga napp. Kindla peale minek on Arvo Pärdi «Estländer», ainult et see kestab vähem kui minut...

«Eristuda massist, sest häid muusikuid on nii palju,» vastab Luisk küsimusele, mis on noorele muusikule praegu kõige raskem. «Võimalusi end harida ja paremaks saada on väga palju, saab vaadata Youtube’i, saab võtta meistriklasse, online-tunde. Ei ole mingit vabandust, et ei saa või ei teadnud, alati on võimalik uurida, kõik võimalused teadmisi saada ja oskusi arendada on olemas. Aga tuleb leida oma hääl, leida see, mida just sinul on öelda selle repertuaariga, mida mängivad võib-olla tuhanded.»

Ja loomulikult peab olema hea suhtleja, aga välisest imagost jääb väheks, kui pole sisu. «Lisaks oskustele ja andele loeb kõige rohkem, milline inimene sa oled. Ka õnne peab olema, et n-ö õigel ajal õiges kohas olla.»

Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetamise järel õppis Luisk seitse aastat välismaal. Ta on teadaolevalt üks kolmest eestlasest, kes on omandanud muusikahariduse USAs Yale’i ülikoolis. «Tahtsin näha, kas Ameerika on täpselt selline, nagu filmides kujutatakse,» põhjendab Luisk valikut. Aasta aega Eestis tagasi olev flöödikunstnik nendib, et võttis USAst selle, mis meeldis ja sobis, aga kauemaks ta sina jääda ei soovinud, sest kultuuride erinevus oli suurem, kui ta oskas arvata.

Eestisse naasmise järel on Luisk osalenud mitmesugustes muusikalistes projektides, teinud palju tööd välismaal. Pikolomängija õnn ja hirm on Šostakovitši üheksas sümfoonia, mida Luisul õnnestus hiljuti mängida Robert Schumanni orkestris Saksamaal Chemnitzi linnas. «Väga lahe kogemus, jäin väga rahule.»

Külalismuusikuks käia on tore, põnevgi, aga kuna pere ja elu on Luisul Eestis, siis tahaks ta siin panustada mõnda orkestrisse. Lisaks tahab ta tegeleda ka õpetamisega, nii on ta loonud oma väikse stuudio ja annab eratunde.