Kodukohvikud: massid möllavad, isu ei kahane

Lookas leti taga: Järvamaal Joodil peavad kodukohvikut Oliver Õun, Elis Kraav ja Natali Täht. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kodukohvikupäevad on olnud viimastel aastatel Eestis tõusev trend, eriti menukad on need tänavu, kus paljud püüavad suvist meelelahutust leida kodumaalt. Arter püüdis aru saada, kust see komme tuli ja mis saladus selle taga peitub.

«Kurat, kus kirves on?»

Kaks kohalikku lehemeest olid just õue hiilinud ja asunud esitama küsimusi, mida ikka pärib ajakirjanik, kes satub tundmatusse kohta ja peab segases vees ujuma. Tegevuspaik: minu hoov. Kodukohvik, menüüs Portugali road. Mastis lehvib Portugali lipp.

«Kirves?»

Kohvikusildid tee ääres oli vaja maa sisse taguda. Avamiseni oli jäänud 23 minutit.

Jätsin korrespondendid olukorda kaema ja suundusin tee äärde, et taguda maasse reklaamsildid. Aga pinnas oli puujuuri täis, ehk ka pisut kivine. Kuidagi said sildid kirvetööga püsti. Tund hiljem tuli teade, et sildid on jälle maa poole lookas. Uuesti läks üks abilistest, tagus üle.

«Kes tahab esiküljepilti kirvemõrtsuk-kohvikupidajast?» hõikasin korrespondentidele ja lehvitasin kirvega. Keegi ei tahtnud.

Nad olidki juba köögis, kus valmisid koogid, mida pool tundi hiljem tuli hakata külalistele laiali kandma.

Lood kohalikes lehtedes said ümaralt ninnu-nännud, mõlemas sees vabandus, et kuigi Portugali kohvik, ei pakuta mereande, sest Kesk-Eesti, kesksuvi ja mereannid võivad kaasa tuua ülekülalise toidumürgituse. Meil on siin peaaegu 500 inimest, igaüks loeb.