Kodumasin ei tohiks teha enesetappu!

Peter Handke mullu oktoobris peale Nobeli laureaadiks kuulutamist oma koduaias Pariisi lähedal Chaville'is. Foto: ALAIN JOCARD/AFP

Üks viimase aasta kuumimaid nimesid kirjandusmaailmas on austerlane Peter Handke (sündinud 1942). Ja seda peamiselt seetõttu, et õpetatud härrad ja prouad Rootsi Akadeemiast määrasid talle mullu Nobeli preemia. Nobel on kirjanikule absoluutne mainekujunduslik ja turunduslik jackpot, mis mitmesajakordistab päevapealt laiema rahvusvahelise avalikkuse huvi tema isiku ja teoste vastu. Turundusliku efekti poolest suudab sellega, ja sedagi üksnes lühikest aega, võistelda vaid autori surm.

Nobel tõstab autori – teenimatult või mitte, see on iseküsimus ja mõistagi üksnes maitse küsimus – justkui mingisse kirjanduse eliitliigasse, annab tema teostele teatava kvaliteedigarantii ning paneb ühtlasi tööle tõlkeveskid. Eesti lugejale on Handke looming olnud osaliselt kättesaadav juba pikka aega. 1970. aastal ilmus siinmail tema näidend «Kaspar» (1967), 1981. aastal lühiromaanid «Tõelise tundmuse hetk» (1975) ja «Vasakukäeline naine» (1976) ning 2012. aastal jutustus «Kirjaniku õhtupoolik» (1987). Tänavu lisandus neile jutustus «Soovideta õnnetu» (1972).

Ehkki Handket nimetatakse erialakirjanduses läbivalt Austria kirjanduse «suureks mässajaks», esindab seda osa tema loomingust Eestis seni üksnes «Kaspar», otsapidi ka «Tõelise tundmuse hetk», mida pean ise temalt loetud asjadest parimaks. Samuti meeldis mulle väga tema jutustusel põhinev mängufilm «Väravavahi hirm 11 meetri karistuslöögi ees» (1972, režissöör Wim Wendes).

Mulle tundub Handke olevat kirjanik, kes näib väga tõsiselt võtvat mitte üksnes iseennast, vaid ka oma kirjanikukutsumust, oma inspiratsiooni, oma meetodit, oma loomingut jne. Tema kirjutatu paistab olevat väga programmiline, eneseteadlik, sihikindel ja pretensioonikas. See kannab endas mingit möödavaatamatut manifestatiivsust, mis on kunstis teatud piirist alates natuke tüütu ja väsitav. Ning Handke on minu meelest sellele piirile pidevalt väga lähedal. Tema tekstidesse on seeläbi justkui vaakum sisse tõmmatud ning lugejal kipub olema raske seal vabalt ja loomulikult hingata.

«Soovideta õnnetu» üksnes süvendas seda muljet. Aga siin tingib (ning otsapidi ka õigustab) nii sisu- kui ka vormitasandil prevaleerivat rõhuvust ja rusuvust teose peateema, milleks on autori 51-aastaselt vabasurma läinud ema elu. Handke kirjutas selle teksti 29-aastasena, teos on väidetavalt autobiograafiline.

Enesetapp on narratiivses kunstis aegumatu süžeekäik, kuna selles pole mitte üksnes efekti, dramaatikat ja karakterit, vaid sageli ka kangelaslikkust. Nii loodusseaduste kui ka enamiku religioossete õpetuste seisukohast eiravad enesetapjad mängureegleid; võtavad endale vabaduse, millele neil pole justkui õigust; langetavad iseseisvalt otsuse, mille tegemise au peaks kuuluma vastavalt loodusele või Loojale.

Mingis mõttes annab enesetapp elule tagantjärele teatava väärtuse ja väärikuse (mida sel enne ei pruukinud olla) – see on vaba tahte akt, milleks pole soovi ja/või vajaduse korral suuteline sugugi mitte igaüks. Ka Handke tunnistab oma teoses, et oli matustele sõites «kui arust ära, uhkusest, et ema oli teinud enesetapu» (lk 61).