Juhtus, et andsin ühele toiduajakirjale intervjuu. Olen toidu poolest tavatarbija, seepärast tuli intervjuud ilustada kobedamate fotodega. Kolmeosalises tviidülikonnas akadeemiline pilt peaks kõneleja võhiklikkuselt tähelepanu piisavalt eemale juhtima. Hiljem kirjutas toimetada, et üks lugeja olla esmalt minu intervjuu kõrvale jätnud, kuna tundus, et liiga edev mees, et midagi sisulist öelda oleks. Kuna aga suvilas palju targemat teha polnud, luges minugi loo läbi ja oli üllatusega tõdenud, et väga eluterve jutt. Noh, ikka võib esmamulje petlikuks osutuda, aga mis see pelutav edevus siis on, mis paneb pilku ära pöörama? Me seostame edevust välimusega: kes pöörab välimusele rohkem tähelepanu kui me ise, on edev. See pole lihtsalt pahe. Katoliku kirikus on edevus üks seitsmest surmapatust. Kas tõesti olen nõnda mandunud, et selline hukatuslik pahe mind painab? Kui lähemalt ajaloost ja moraaliteoloogiast uurida, siis tuleb välja, et edevuse all mõeldi eneseimetlust, mis sundis inimest end Jumala kohale asetama. Edevus selles tähenduses võib olla välimusega seotud, nagu tuntud legendis Narkissosest. Kuid edevuseks annab alust iga omadus või oskus. Ennast võib imetleda ka oma tagasihoidlikkuse või lihtsuse pärast ning pidada end paremaks kui see, kes kenasti riides käib, ning seega on see edevus par excellence.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/28/13655738t1h5ade.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/07/23/13228624t1h6dec.jpg)