Kunsti väljakutse mehele ja naisele

Kaljo Põllu «Taevalikud sõnumid» (2001). Foto: Marie Virta

Näituse «Mees. Naine. Lend» keskmes on liikumine, nagu vihjab ka näituse alateema «lend», mis tähistab lähiaastatel meie seast lahkunud kunstnikke ja nende võimalikku naasmist teispoolsusesse. Aga ka liikumist ühelt süsteemilt teisele.

Näitusel jäävad kõlama kaks ideed: esiteks religioonide muutumine ajas, kus need võtavad eri vorme ning piirid religiooni, kunsti ja elu vahel ähmastuvad. Teiseks mehe arhetüübi asendamine naise omaga ning vastupidi. Sel viisil esitab näitus küsimusi elu algupära kohta.

Väljapanekus kordub ka üldine altarimotiiv: pühapaik välis- või siseruumis. Teoste eksponeerimisel on kasutatud läbivalt võtet, kus need on paigutatud ruumi nurkadesse ning antud kontekstis viitab see ikoonide traditsioonilisele paigutamisele õigeusklike kodus. Siinkohal meenub ka see, kuidas suprematismi isa Kazimir Malevitš paigutas kunagi näitusel oma teose «Must ruut» galerii nurka, et anda edasi teose spirituaalset tähendust.

Katoliiklik ja luterlik maailm

Kuraator Mark Soosaar on näitust tutvustavas tekstis välja toonud, et ühe ideena on näitusel tekitatud dialoog katoliiklik-kanooniliste ja lihalik-luterlaste tegelaste kujutamise vahel. Seda dialoogi alustab näitusel radikaalsusesse kalduv katoliiklust esindav poola kunstnik Andrzej Strumillo, kellelt on väljas maalide seeria «Lot» («Lend») (2016), kus skemaatilised, pikaksvenitatud figuurid on asetatud pildipinna keskele ning mõjuvad seeläbi kanooniliste ikoonidena. Teisalt on taiesed avangardistlikud, mitte kirikuinterjööris esitamiseks mõeldud ja selles suhtes just nimelt mitte-kanoonilised.

Strumillo maalide puhul on traagikast saanud äng, mis ilmneb kujutatud figuuride kehaproportsioonide nihestatuses. Näib, et nende kallal on tarvitatud brutaalset vägivalda. On huvitav, et kunstnik on maalidel läbivalt kasutanud korrapäratu musta ruudu sümbolit.