Harilik pune (Origanum vulgare) on südasuvine ravim- ja maitsetaim, mis alustab õitsemist juulis ja viimaseid õisi näeb veel septembriski.
Looduslik pune on vastupidavam ja mahedama mekiga
Looduses leiame seda kuivadest metsaservadest, kadakate vahelt, paepealsetelt pindadelt. Pune on 20–50 cm mitmeaastane roosakaslillade väikeste õitega, harva valgete õitega, vürtsika lõhnaga. Õitsemise ajal on kadakased puisniidud ja heinamaad lillasid puhmasid täis ja märkamata ta ei jää. Kahjuks jääb aga looduslike kooslustega puisniite ja heinamaid aina vähemaks.
Aianduspoes on müügil seemned ja saab ise kasvatada, aga see pune on natuke teravama maitsega kui metsas kasvanu. Seemned tuuakse Euroopa riikidest, kus pune on tugevama maitsega. On mitu sorti: Kreeka pune, tšillipune, kiviktaimla kaunistuseks ka kollaste lehtedega sort, mis on küll ilus, kuid ravimtaimeks ei kasutata. Mulle meeldib looduses kasvav pune maitse ja välimuse poolest kõige rohkem.
Võib loodusest koju tuua
Taime võib loodusest endale koju tuua ja kiviktaimlas või lillepeenras kasvama panna. Kasvukohaks sobib liivasem vett läbilaskev pinnas. Armastab kasvada kivide vahel, looduses kasvabki paestel pindadel. Istutada kevadel. Eesti looduses kasvav pune on külmakindel, välismaised kipuvad külma talvega välja minema.
Vana legend räägib, et kui pune õitseb, tulevad esivanemate hinged koju käima. Antiikajal pärjati punega pruutpaare, see pidi tagama peigmehe püsiva armastuse.
Vanaemad kutsusid seda vorstirohuks ja varusid ikka heinamaa servast mõne kimbu kuivama, et verivorstidele maitset anda. Aga pune sobib ka liha maitsestamiseks, ise teen kuivatatud punest koos basiiliku ja sidrun-liivateega pitsaürdisoola, mis sobib ka mozarella’le, tomatitele, pitsale ja lihale. Samuti võib panna puneürti natuke kruubipudru sisse. Venemaal maitsestatakse punega kalja ja koduõlut. Lehti kasutatakse kurkide soolamisel või marinaadis.
Palju kasulikku
Pune sisaldab paljusid eeterlikke õlisid ja C-vitamiini. Aitab bronhiidi, külmetuse, kurguvalu korral. Soodustab sapieritust, sobib alahappesusega gastriidi, kõhukinnisuse, soolepõletike ja gaaside korral. Leevendab krampe, lõõgastab silelihaseid, näiteks menstruatsioonivalu korral, vähendab seedekulglas spastilist valu, tõstab emaka toonust ja tugevdab kokkutõmbeid. Punetee alandab vererõhku, rahustab ja annab hea une.
Välispidiselt on punel haavu parandav, reuma- ja hambavalu leevendav toime. Pune eeterlikku õli on kasutatud lahjendatuna peavalu, naha torkehaavade ja hambavalu vastu. Selleks sobivad rohkem tümooli sisaldavad sordid, näiteks Kreeka pune. Eeterlik õli tuleks enne baasõlis lahjendada, 1 sl õli kohta 5–10 tilka eeterlikku õli. Eestis müüdavad eeterlikud õlid ongi välismaised, tööstuslikult neid siin ei toodeta.
Tee valmistamiseks võtta 1 tl peenestatud kuiva taimepuru, valada üle klaasi kuuma veega (95–98°C) ja lasta tõmmata 5–10 min. Muidugi võib teed teha värskest taimest, siis on tõmbamisaeg 3–5 min.
Raviomadused säilivad ka toidu sisse lisamisel. Raseduse ajal punega mitte liialdada.
Ilus lilla-rohelisekirju segu
Kogutakse õitsvaid latvu, lõigates kääridega 15–20 cm kõrguselt. Ise lõikan sealtmaalt, kus lehed kollaseks ja plekiliseks läinud. Kuivatada tuleb õhukese kihina 35–40 kraadi juures. Meil on taimed esialgu 1–2 päeva eelkuivatuses närbumas, siis paneme elektrikappi 35–40 kraadi juurde. Kui on krõpskuivad, hõõrume läbi sõela, nii eraldame varred ning järele jääb lehtede ja õite segu, tugeva lõhnaga ja ilus lilla-rohelisekirju. Kasutada saab köha, külmetuse, seedehäirete ja gaaside korral ning rahustava teena. Jõuluajal sobib pune koos kibuvitsa, mündi, õunte ja vürtsidega jõulutee sisse.
Kes endale pune kiviktaimlasse paneb, saab ilusa taime, mis õitseb pikalt ja teinekord pärast esimest saaki augustis-septembris veel teisegi korra. Puneõitega villast lõnga värvides saab oranži värvi ning lehtedest ja vartest musta värvi. Punet armastavad ka mesilased ja kimalased, alati on ka kirjud liblikad õite peal.
Silmailu ja rõõmu toob see kasulik taim koduaeda kindlasti.