Nädala mõte: kes otsib, see naudib!

Parima talutoidu valimisel üllatavad tootjad oma nutikuse ja leidlikkusega. Foto: Heikki Avent

Hea sõbranna arutles hiljuti, et inimestel tekib koha­pimedus paiga suhtes, kus nad elavad – sageli on vaja värsket pilku, et panna tähele kodukandi kauneid paiku. Vahel tundub, et Eesti toiduga on sama lugu. Siis on hea, kui selle headust aeg-ajalt meelde tuletatakse.

Kui mind mullu Maa Elu esindajana parima talutoidu valimise žüriisse kutsuti, ei osanud ma midagi oodata – tegu oli esimese sellise kogemusega. Sel aastal võtsin kutse vastu elevusega, sest teadsin, et lahkun sealt mõne uue avastusega.

Kui eelmisel aastal niitis mind heas mõttes jalust suurepärane juustuvalik ja selles osas ei pidanud pettuma ka sel korral, siis tootjate nutikus ja leidlikkus on olnud mõlemal aastal imekspandav: ­suvikõrvitsanäksid kookosega, sinep, mis maitseb marjaselt, anonüümsel testimisel üllatanud sinine piimatoode, mis osutus spirulinaga smuutipõhjaks, külm­kuivatatud juustukrõpsud jne.

Igapäevaste toimetuste juures on mugav ostelda oma kodupoes, kuhu, juhul kui elad väiksemas kohas, ei jõuagi paljud talutooted. Aga tegelikult pole põnevaid alternatiive oma kodukandist või e-poodidest kuigi keeruline leida. Sel aastal vähendas seda nn toidupimedust minu jaoks eriolukord ja isolatsiooniaeg, sest väiketootjad olid väga aktiivsed veebipoode avama, kes eraldi, kes ühiselt, ja end sotsiaalmeedias tutvustama. Nii jõudis mõnigi põnev toode toidualauale.

Mullu Peterburis poodides käies tabas mind taas arusaam, kui ühesuguseks on muutunud meie kaubavalik ja tuttavaid üleilmseid brände leiab ühtviisi ­Peterburist, Viljandist või Valmierast. Erilisemate toiduelamuste jaoks peab pisut rohkem pingutama, teadma, mida otsida, aga uskuge mind, see on seda väärt.

Seega kui sel suvel otsite toorainet külaliste kostitamiseks või midagi põnevat kinkimiseks, vaadake ka talutoodete poole. Nii on neid, kes teavad, mida otsida, edaspidi veelgi rohkem.